Fotograaf Emily Lauren Dick: probleem pole naiste kehades, vaid firmades, kes tahavad meid kontrollida

Kanada fotograaf Emily Lauren Dick püüab muuta seda, kuidas me naisekehadesse suhtume. «Selmet keskenduda sellele, mida naised peaksid oma kehade juures «parandama», tahan ma tõestada, kui ilusad me oleme!» Emily rääkis Postimehega oma mõtetest natuke pikemalt.

Emily on raamatu «Average Girl: A Guide to Loving Your Body» (tlk «Tavaline tüdruk: juhend oma keha armastamiseks») jaoks pildistanud rohkem kui 40 naist, kes ei kanna muud kui aluspesu, ning see arv aina suureneb. Ta tahab kokku panna fotoraamatu, mis on rohkemat – sellest peaks saama jõustav, kaunite piltidega õpik, mis aitab meil kõigil oma kehadega paremini tuttavaks saada.

Uurisin Emilylt, kuidas ta sellise mõtteni jõudis ja milline on olnud tema isiklik teekond sõpruseni oma kehaga.

Hiljuti lugesin ma Girls Gone Strong liikumise eestvedaja Molly Golbraithi postitust, kus ta ütles, et ei kavatsegi oma «vigadega» leppida, kuna tema ju pole see, kes need asjad tema keha juures vigadeks tunnistas. «See narratiiv suruti mulle peale juba väikese tüdrukuna ja see on narratiiv, mis pani mind endas kahtlema, pani tundma, et ma olen teistest tüdrukutest suurem. See on narratiiv, mis pani mind end häbenema ja oma keha välja vabandama,» kirjutas ta. Mulle tundub, et see sõnum kõlab väga hästi kokku sinu raamatuga. Milline oli sinu teekond, kuidas sa siia jõudsid?

Me ei tohiks arvata, et kõhnad tüdrukud on ennast täis ja et paksud tüdrukud peaksid dieeti pidama. Me peaksime meelde tuletama, mis on need asjad, mis on meil kõigil ühised ja et me kõik tunneme sama survet. Paljud meist maadlevad täpselt samade probleemidega: madal enesehinnang, toitumishäired, kiusamine...

Emily Lauren Dick (ELD): See on tõesti väga võimas sõnum ja see on väga tõsi. Neid enesevihkajalikke ideoloogiaid suruvad meile peale firmad, mis tahavad meile müüa oma tooteid. On väga kurb, et nende turundusstrateegiaks on meile öelda, et meie kehadega on midagi valesti, et meie juures on asju, mida me peaksime parandama. Minu jaoks algas paranemisprotsess siis, kui ma sain sellest probleemist teadlikuks. Probleem polnud minu kehas, vaid firmades ja nende ideoloogiates, mille juured peituvad naiste kontrollimises – et naised ostaksid teatud asju, et hoida naisi teatud sotsiaalses staatuses.

Enne ülikooli astumist polnud mul piisavalt oskusi neid probleeme märgata. Ma hakkasin seda raamatut kirjutama, sest tahtsin, et see info oleks kõikidele kättesaadav. Ma tahtsin võtta need sotsioloogilised teooriad ja teha need noortele naistele lihtsalt arusaadavaks. Kui noortele naistele lihtsalt öeldaks, kust nende mured alguse saavad, usun ma, et nad mõistaksid palju paremini, miks nad endist halvasti arvavad. Juba ainuüksi see on väga vabastav tunne!

Kuidas muutis rasedus ja sünnitus sinu suhet oma kehaga? Ma mäletan, et minu jaoks oli see väga raske aeg ning muutis palju seda, kuidas ma endast mõtlen ja arvan. Kirjutan, muide, sellest ka pikemalt minu enda peagi ilmuvas raamatus «Kirjad tütrele».

ELD: Ma pean tunnistama, et rasedus oli ka minu jaoks väga raske aeg. Ma tundsin, et keha pole enam minu oma. Mu keha oli antud heategevuseks, et see saaks kasvatada uue elu ja see oli kohati kindlasti väga keeruline. Aga ma pean tõdema, et pärast sünnitamist... ma pole kunagi end oma nahas nii hästi tundnud! Ma olen väga õnnelik, et mul oli võimalus luua elu ning hoolimata füüsilistest muutustest tundsin ma end väga võimsana. Ma saan kõigega hakkama!

Ma küll kaotasin rasedusega kogutud kilod, sest ma lihtsalt ei vajanud neid. Osaliselt oli see otsus seotud mu kehatunnetusega, aga välimusest olulisem oli põhjus, et ma tahtsin oma poja jaoks olla aktiivne ja füüsiliselt võimekas. Ka ei kiirustanud ma sellega, vaid andsin oma kehale aega paraneda ning lasin sel juhtuda võimalikult loomulikult, ei võtnud ma ette ühtki hullu dieeti ega treeninud nagu pöörane. Ma arvan, et seni, kuni sa end oma kehas hästi tunned ja sa oled terve, on see kõik, mis loeb!

Millal oli see hetk, mil sa tundsid: vohh, ma olen uhke, et olen «tavaline tüdruk»?

ELD: Minu jaoks pole väga keeruline end tavaliseks pidada, kuna terve oma elu olen ma just seda tundnud. Aga varem ma arvasin, et tavaline olemine on midagi negatiivset, kuna ma olin kõiges alati kuskil keskel. Ma polnud kunagi paks, aga ma polnud ka kunagi kõhn. Polnud kunagi hea sportlane, aga ma polnud ka kehv sportlane. Ma ei saanud koolis viisi, aga polnud ka kolmeline. Ja nii see nimekiri läheb.

Ma usun, et on normaalne end tavalisena tunda. Mulle tundub, et me kõik tunneme, justkui ei sobiks me kuskile, nagu ei vastaks me teatud standarditele, aga selle asemel, et sellest rääkida, oleme me vaikinud. See aga ainult annab jõudu mõttele, et me peame oleme täiuslikud, et kuhugi kuuluda ja sobida.

Nüüd ma mõistan, et just tavaline või keskmine on koht, kuhu me kõik sobime, kuna me kõik tunneme ühiskondlikku ja meedia survet sarnaselt. Ma olen uhke, et tavaline olemine ühendab meid. Massis peitub jõud!

Mis sa arvad – kuidas saaksid ja võiksid naised üksteisele toeks olla ja teineteist aidata, et me kõik õpiksime end armastama ja enda kehadega rahu tegema?

ELD: Ma arvan, et kõik algab sellest: me peame õppima, kuidas olla tuul üksteise tiibades. Me peame lõpetama selle pideva arvustamise! Me ei tohiks arvata, et kõhnad tüdrukud on ennast täis ja et paksud tüdrukud peaksid dieeti pidama. Me peaksime meelde tuletama, mis on need asjad, mis on meil kõigil ühised ja et me kõik tunneme sama survet. Paljud meist maadlevad täpselt samade probleemidega: madal enesehinnang, toitumishäired, kiusamine... Ja seda seetõttu, et meid pommitatakse kõiki täpselt samade sõnumitega.

Me saame muutuda ainult siis, kui me lõpetame ära iseendi karmimaks kriitikuks olemise. Noored naised peaksid fookust muutma ning mitte keskenduma endi ja teiste ülekritiseerimisele, vaid kritiseerima hoopis neid võimatuid standardeid, mis on meie ühiskonda ja kultuuri põimunud. Ma usun, et see algab enda kehapositiivse meedia ja saitidega ümbritsemisest, kehapositiivne kogukond võib enesehinnanguga imesid teha.

Palju räägitakse ka sellest, et ei tohiks teha välimusele keskenduvaid komplimente, aga ma isiklikult ei oska võtta kindlat seisukohta. Kas üks peab teist välistama? Kas me peaksime välimust täielikult ignoreerima ja keskenduma vaid süvakihtidele, et end tugevamana tunda või on ehk olemas võimalus kuidagi saavutada sama tulemus «täispaketina»?

Minu raamatus on üks peatükk, kus ma millestki sarnasest räägin. On väga oluline meeles pidada, et kuigi me tahame maailma muuta, ei tohiks me tunda, et peame selleni jõudmiseks ise muutuma. Täpsemalt selgitades: kui sulle meeldib end meikida, siis jätka meigitoodete ostmist ja enda meikimist! See, et sa tahad, et firmad ei suruks peale arvamust, et sa vajad seda, ei tähenda, et see on miski, millest sa ei tohiks rõõmu tunda.

Sama kehtib komplimentide kohta. Kuigi me tahame muuta fakti, et praegu hinnatakse üle kõige vaid välimust, ei tähenda see, et me ei tohiks enam tunda või välja öelda, et miski või keegi on ilus. Ma lihtsalt arvan, et muutuma peaks see, kuidas me ilu defineerime ja et see mõiste oleks natuke laiem ning reaalsem. Ma tahan, et naised lükkaksid ümber traditsioonilised ilustandardid, et võtta omaks ka need, mis varem ilustandardite hulka ei mahtunud. Näiteks on ilusad venitusarmid! Need on väga võimsad märgid, tõestuseks inimese kasvamisest ja tervisest. Kuid sellest hoolimata ei tohiks me keskenduda vaid füüsilisele ilule. On oluline, et me märkaksime nii füüsilisi kui ka vaimseid omadusi. Kaunis meel peaks olema samavõrd ilus kui naise keha!

Kui sa tahad Emilyt tema raamatu kokkupanemisel aidata, siis saad seda teha Kickstarteris!