/nginx/o/2017/01/25/6277985t1h9bb3.jpg)
Sain täna äkitselt aru, et kõik nii minu viis lähimat sõbrannat kui ma ise oleme hakanud käima välismaa meestega. Mõni elab skandinaavlasega juba aastaid koos, mõni õitseb esimese armumise kuid ameerika poisi kaisus ning mina võtan rahulikult ja veedan lihtsalt palju lõbusaid hetki ühe austraallasest hurmaja seltsis. Kuidas see küll juhtus? Kas Eestis enam üldse mehi pole ja kui on, siis miks neist kunagi asja ei saa?
Me oleme kõik parimas vanuses eesti naised ning kellelgi meist ei ole vähimatki plaani Tallinnast ära kolida. Välismaa mehed on meie eludesse tulnud läbi ühiste tutvuste, internetikohtingute või niisama peomeeleolus alustatud vestluse. See ongi suurim vahe eesti mehe ja lääneühiskonnast saabunud expat'iga suhtlemise vahel, leidsid kõik mu sõbrannad.
Välismaalastega on nii kohtumine kui asjade tõsisemale tasemele viimine oluliselt lihtsam. Nad astuvad ligi, teevad komplimente, annavad väga selgelt märku, mis neile sinu juures meeldib. Ja nad näevad vaeva, et sind kinni püüda, sest meie, kalgid põhjamaa naised, oleme nende jaoks üks paras mõistatus.
«Minu taanlasest elukaaslase lapsepõlv oli õnnelik. Tema vanemad armastasid teda, seal polnud mingit sõjaõudustest jäänud peidetud depressiooni,» seletas üks varastes kolmekümnendates psühholoog. «Eesti mehed ei oska ennast siduda, nad ei ole lapsest saati õiget armastust kogenud. Neil puudub emotsionaalne intelligents,» jätkas ta ja tänas jumalat, et ei pea oma aega raiskama rahvuskaaslaste segaste sõnumite dešifreerimisega. Kui eesti mehe jaoks on suhe kui selline üks hirmus kohustus ja autoritaarse korra kehtestamine, siis skandinaavlased tahavad ainult üht: sind armastada.
Globaalsete kallimate edu võti
Need Eestis elavad välismaalased on minu arvates juba oma olemuselt põliselanikest teistsugused. Teate seda müüti väikelapse kohta, kes võib end emme süles oimetuks röökida, aga lapsehoidjaga käitub kui väike inglike? Samamoodi peavad end paremini üleval ka täiskasvanud inimesed, kes võõras keskkonnas on.
Expat'id jälgivad meie ühiskonda kaugema pilguga, ei heitu pisiasjadest, ei vingu vaesuse ega ilma üle. Üldiselt nad ütlevad, et neile väga meeldib Eestis, sest nad on ise teadliku otsuse teinud siia elama tulla. Pime? Külm? Ostame siis head saapad, naudime kohalikku käsitööõlut, peeneid hipsterikohvikuid, interneti teel asjaajamist ning kohalikke ilusaid naisi.
Veel üks suur asi, millest ei mina ega ükski mu rahvusvaheliselt armastav sõbranna küllalt ei saa, on imporditud meeste kaasaegsus. «Mu rootslane teeb minuga koos suurima rõõmuga kõiki majapidamistöid, sest segamini köök on samamoodi tema asi. Koos nõusid masinasse loopides kulub selleks vaid mõni minut ja see jätab meile terve pika õhtu teineteisega tegelemiseks,» seletas koduseid suhteid mu meedias töötav täditütar.
Ameerikast toodud IT-mehesse armunud jurist on aga tänulik selle eest, et tema kallim ei kuku hirmust pikali, kui kuuleb sõna «feminism». «Feminism on normaalne inimühiskonna vorm. Talle meeldib, et ma olen iseseisev ja edukas, tal ei ole mingit huvi mind liigselt omada ega kontrollida. Noh, kui, siis ainult voodis, aga see on teine teema,» naeris imekauniks armastatud naine, kes oli siiani ühe vägivaldse Maarjamaa poja juurest teise juurde tuikudes olnud kibestunud ja väsinud.
Mina mõtlesin kogu aeg, et peamine põhjus, miks ma ei viitsiks väljamaalastega suhelda, on kodus võõras keeles rääkimine. Pean seda nagunii nii tööreisidel kui kolleegidega strateegiaid arutades tegema. «Jah, vahel on mul juhe koos küll sellest, et räägime kodus mõlemad võõrkeeles, mina tõlgin oma eestit ja tema taanit,» kurtis ka ülalmainitud sõbranna. «Aga see on lihtsalt üks väike takistus, millest üle saada. Peale selle, meie lapsed hakkavad rääkima kõiki kolme keelt, selliseid perekondi on maailm täis.»
Ning mis peamine, need inimesed, kes on tulnud ja jäänud Eestisse, on üldiselt vastuvõtlikud ning kohalikust kultuurist huvitatud. Minu ingliskeelse kallima jutt on täis pikitud sõnadest nii eesti kui vene keeles ning tihti kuulen ma jooksvatest päevauudistest esimesena just tema käest. On olemas keelekursused, tõlkemeedia ja kui ikka puudu jääb, saab tänapäeval terve elu Google Translate programmist läbi lasta.
Järgmisel nädalal on meie seltskonnas mitu sünnipäeva ja ma juba ootan istumist pika õhtusöögilaua taga, kus on palju Eesti naisi ja paljudest rahvustest mehi. Me oleme üks lõbus seltskond! Ja keegi ei saa öelda, et mu sõbrannad ei oleks püüdnud ka mõnd kohalikku kallimat süsteemi integreerida, minu arvates me terve oma elu muuga tegelenud polegi. Ometi ei saa nendest asjadest kunagi asja ja mulle hakkab aina rohkem tunduma, et globaalsed kallimad ongi kohaliku edu võti.