Expat'id jälgivad meie ühiskonda kaugema pilguga, ei heitu pisiasjadest, ei vingu vaesuse ega ilma üle. Üldiselt nad ütlevad, et neile väga meeldib Eestis, sest nad on ise teadliku otsuse teinud siia elama tulla. Pime? Külm? Ostame siis head saapad, naudime kohalikku käsitööõlut, peeneid hipsterikohvikuid, interneti teel asjaajamist ning kohalikke ilusaid naisi.
Veel üks suur asi, millest ei mina ega ükski mu rahvusvaheliselt armastav sõbranna küllalt ei saa, on imporditud meeste kaasaegsus. «Mu rootslane teeb minuga koos suurima rõõmuga kõiki majapidamistöid, sest segamini köök on samamoodi tema asi. Koos nõusid masinasse loopides kulub selleks vaid mõni minut ja see jätab meile terve pika õhtu teineteisega tegelemiseks,» seletas koduseid suhteid mu meedias töötav täditütar.
Ameerikast toodud IT-mehesse armunud jurist on aga tänulik selle eest, et tema kallim ei kuku hirmust pikali, kui kuuleb sõna «feminism». «Feminism on normaalne inimühiskonna vorm. Talle meeldib, et ma olen iseseisev ja edukas, tal ei ole mingit huvi mind liigselt omada ega kontrollida. Noh, kui, siis ainult voodis, aga see on teine teema,» naeris imekauniks armastatud naine, kes oli siiani ühe vägivaldse Maarjamaa poja juurest teise juurde tuikudes olnud kibestunud ja väsinud.
Mina mõtlesin kogu aeg, et peamine põhjus, miks ma ei viitsiks väljamaalastega suhelda, on kodus võõras keeles rääkimine. Pean seda nagunii nii tööreisidel kui kolleegidega strateegiaid arutades tegema. «Jah, vahel on mul juhe koos küll sellest, et räägime kodus mõlemad võõrkeeles, mina tõlgin oma eestit ja tema taanit,» kurtis ka ülalmainitud sõbranna. «Aga see on lihtsalt üks väike takistus, millest üle saada. Peale selle, meie lapsed hakkavad rääkima kõiki kolme keelt, selliseid perekondi on maailm täis.»