Mees meenutab: nõukaajal oli TPL-is küll võrdõiguslikkus tagatud!

TPL-i (Töö- ja puhkelaagri) ekskursioon Lõuna-Eestisse Taevaskotta 1982. aastal, ERM Fk 2938:596, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/et/museaalview/1628405 Foto: Eesti Rahva Muuseum / muis.ee

Alati, kui loen lugusid tohutust palgalõhest naiste ja meeste vahel, mõtlen, et miskit on justkui mäda või ei saa ma asjadest üldse aru. Toon ühe näite, kuidas oli sooline võrdõiguslikkus tagatud 80-ndatel TPL-is, ehk pikemalt töö- ja puhkelaagris. Meenutab meie lugeja Franz K.

Põhiline töö oli meil rohimine ja harvendamine – kas  peet, kapsas või kaalikas, enamasti ikka söödapeet loomadele. Läksime hommikul põllule, igaüks sai oma vao ja asus rohima. Kui see sai valmis, vaadati töö üle, pandi raamatusse kirja ja võis järgmist alustada. Kui praaki tegid, siis tuli oma töö «üle käia». Mõned rohisid kiiresti ja korralikult, justkui robotid, mõned uimerdasid nagu ei tahaks kohe mitte seda tööd teha ja tahaks juba peale lõunat merre hüpata. See oli ju ikkagi töö- ja puhkelaager.

Kui laager läbi sai, siis oli igaühel kogunenud rohitud vaomeetrite arv ning selle alusel palka makstigi. Rangel kassapidajal olid numbrid ees ja nii palju said, kui olid tööd teinud. Ei mänginud mingit rolli, kas olid pisike plikatirts või juba vaata et suur mehevolask. Mäletan veel seda, et palgateenijate esikolmikus olid küll mehed, aga seda mitte sellepärast, et neile mees olemise eest juurde maksti, vaid nad «panid hullu» ka – mõnede poiste vahel toimus selline sportlik töörügamise võistlus, kus päike kõrvetas, higi leemendas seljas, oldi mullatolmust mustad ja koju mindi kui tondid.

Ka need kõige töökamad tüdrukud selle hullusega kaasa ei läinud ja ega nad kurtnud ka, et palgapäeval vähem raha said. Mingit sugudevahelist palgalõhet polnud. Küll oli näha mõnda hapu näoga poissi, kui teada sai, et «mingi plika» temast rohkem teenis; võib-olla tema kodus kehtis seadus, et «õige mees peab ikka eidest rohkem teenima». Tundis piinlikust ja kartis, et isa hakkab nöökima?

Ütlete, et see on eluvõõras või liiga lihtsustatud harvaesinev olukord, kus saab tööd nii täpselt mõõta, aga kas siis tänapäeval tükitööd ei tehtagi? Et kui mees annab päevas tööpingile sada detaili ette ja vajutab sada korda nuppu, siis ta teenib rohkem kui täpselt sama rutiinset tööd tegev naine? Siin ei tohiks küll mingit vahet olla, nagu oli ka omal ajal TPL-is: kuidas töö, nõnda palk, sugutunnuseid ei uuritud.

Kuidas mõõta?

Aga mis teha, kui ei saa mõõta tööd nii täpselt? Näiteks sekretäritöö. Mees võib ju ka sekretär olla, kas ta peaks rohkem teenima kui naine? Ei pea, küll peaks rohkem teenima hea sekretär, aga kes on hea sekretär, see on omaette küsimus.

Naistel on ju «haige lapse sündroom» – tihti vaja kodus olla lapsega, aga meestel on rohkem levinud «haige pea sündroom» – no ei kannata tööle tulla. Ma ei tea, kuidas neid asju lahendatakse, aga mina tean küll ühte võrdõiguslikku lahendust: vahet ei ole, kas oled naine või mees, kas «parandad» last või parandad pead, selle eest palka lihtsalt ei saa. Sama lihtne ja konkreetne nagu elu TPL-is.

Tegelikult on mulle silma jäänud hoopis teistsugune diskrimineerimine, kus «pässidele» ja «nagadele», ehk siis pensionieelikutele ja alles esimesi samme tööturul tegevatele inimestele makstakse vähem, tuues vabanduseks «ta ei jõua ikka enam midagi» või siis «ta ei oska veel midagi», ehkki tegelikult teevad paremini ja rohkem kui päris töölised. See ei ole õiglane – kui inimene on tööl, siis ta on sõltumata oma vanusest tööl, mitte mingis hallis tsoonis, kus teda nöökida saab.