Äsja pooleaastaselt isapuhkuselt naasnuna juurdlesin tunde, kuidas saaks oma sõnumi lühidalt, ent mõjusalt kokku võtta. Ja leidsin, et seda ei saa teha paremini, kui lubades: järgmise, meie neljanda lapsega isapuhkan ka kindlasti.
Martin Pau: isapuhkuse rõõmud
7. märts 2011, 17:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muidugi on võimalik, et «kindlasti» moondub haledaks sõnadesöömiseks asjaoludel, mida praegu ette ei näe või mille täitumine tundub ebausutav. Aga neist rääkimast ma loobun. Ebausklikel kaalutlustel.
Ma ei näe praeguste sotsiaalsete tagatiste – senise sissetuleku säilimise tagava vanemahüvitise ja töökoha alleshoidmise kohustuse – juures põhjust, miks mõni isa ei peaks oma pisipõnni emaga sarnastel alustel hoidma. Eeldusel, et ta oma naist ja last armastab ega tõtta hommepäev lahutust vormistama.
Muidugi, kui mees ei tea, mismoodi pulber pesumasinasse käib, ei mäleta, millal viimati nõusid pesi, või kui ta on harjunud mähkmevahetuse ajaks toast põgenema, siis tasuks ehk alustada lihtsamast harjutusest kui kümnetunnine üksiolek titega. Kuid loodetavasti on sääraseid isasid vähe. Ja tõenäoliselt on needki juba lahutanud või teel sinna.
Ma ei tahaks hakata jahuma naiste ja meeste ebavõrdsest kohtlemisest tööturul, aga naiste õlul on kahtlemata raskem pool maailmast. Ema on isast suurema tõenäosusega unelaulu laulja, äralöödud põlvele puhuja, koolitükkide kontrollija, poes kogu perele aluspesu valija, apteegist köharohu tooja, kummutilt tolmu pühkija. Naiste vastutusel on arvutul hulgal killustavaid pisiasju, mis kurnavad tegelikult rohkem kui meeste suured ja tähtsad tööd, kuid neist ei jää maha hunnikut või virna, mida saaks uhkusega ette näidata.
Sestap on kahtlemata õigus sotsiaalteadlastel, kes leiavad, et isapuhkus vähendab lahutusriski. Naine peab tundma, et lapsed pole tema eraprojekt ning mees arvestab ka tema huvidega, vastasel korral võiks ta ju pöörduda hoopis spermapanka. Ja iga mees võiks millalgi aru saada, et õnnelikust ja ühtehoidvast perekonnast tähtsamat ei ole. Ei ole ega tule, kujutagu mõni igavesti varsaks jääv poissmees või Don Juan ette mida tahes.
Lõpetan kõrvalepõikega, korrates äraleierdatud üleskutset Reformierakonnale: loobuge kramplikust veendumusest, et vanemahüvitise ülempiir peab võrduma kolmekordse keskmise palgaga.
Selmet õhutada sadade miljonite kroonide eest klassiviha, võiks selle raha arvelt püüda viimaks ometi tagada, et vanemapuhkuse lõppedes leiduks igale lapsele seaduses nõutud sõimekoht.