Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Jesper Parve: sepp, kus su munad on? (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Jesper Parve
Jesper Parve Foto: Joosep Martinson

Eile. Lõunarestorani uksest astub enne mind sisse lipsu ja pintsakuga keskealine mees, kaasas kümmekond aastat noorem naisterahvas. Töökaaslane. Või armuke. Sammun neist natuke tagapool letini. Olen ise kodu juures kiiret lõunat söömas –  kaabu peas, kulunud jope seljas, dressid jalas ja pikk habe ees. Nagu oleks siitsamast parklast lund rookimast tulnud. Mees hakkab kohvi tellima. Noor näitsik pöörab korraks ümber, vaatab mulle silma ja naeratab. Mees märkab seda. Kaks kohvi lähevad maksma ligi 7 eurot. Mees maksab kümnekaga, vaatab mulle otsa ja ütleb kõval häälel kassasse – las jääb. Ja oma kujutelmas vajutab mind pead pidi WC-potti. 

Kui järjekord minuni jõuab, on minu arve 4.90. Annan viieka, muie kisub suule, kui ütlen, las jääb. Noor näitsik ja kassapidaja ei suuda naeru pidada. Mehe nägu nähes on selge, et siit on kohe-kohe mulle kolakas tulemas.

See ongi Eesti meeste omavaheline suhtlemine: mina olen pintsak ja sina oled tunked, järelikult oled jobu. Mina elan linnas, sina aga maal, järelikult oled jobu. Mul on auto, aga sul jalgratas, järelikult oled jobu. Asi pole selles, et Eesti naine ei hoia Eesti meest. Ka Eesti mees ei hoia Eesti meest.

Aga pintsak, tea, et ajad on muutunud, maailm on muutunud. Need väärtused, mis olid tähtsad kümme aastat tagasi, on nüüdseks tühised. Vaata natuke ringi, ehk mõistad, millest ma räägin.

Mul on ka üks soovitus. Selle asemel, et elada kogu aeg oma mullis ja öelda, et olen peremees, võta kätte ja taasta kas või üks vana talu. Taasta mõni elupaik, mille meie esivanemad on loonud, millel on lugu ja kus aastaid on olnud elu ja inimesed. Kuid kuna nüüd tahavad enamus olla pintsakud, on paljud sellised kohad kahjuks kadumas. Ma pakun, et just sellise projektiga tekib arusaam, mida tähendab olla mees. Siis võid öelda, et oled peremees. Siis saad aru.

Aga kallis tunkede ja jalgrattaga mees maalt – süü lasub ka sinul. Kus on su enesekindlus? Just sina, kes oled oma kätega üles ehitanud maja või kokku pannud traktori! Või sina, kes oled küla sepp. Kas sa tead, kui suur väärtus sellel on? Just sellel, kui sa oskad oma kätega midagi teha? Ole uhke selle üle! Pool maailma meestest ei oska kruvigi seina lasta. Nii et ole uhke oma õpitu ja oskuste üle, ära ole nii tagasihoidlik. Kasvata munad ja hakka elama. Siis tunneb sinu üle uhkust ka Eesti naine.

Loe edasi portaalist Meesolen.ee.

Tagasi üles