Kui järjekord minuni jõuab, on minu arve 4.90. Annan viieka, muie kisub suule, kui ütlen, las jääb. Noor näitsik ja kassapidaja ei suuda naeru pidada. Mehe nägu nähes on selge, et siit on kohe-kohe mulle kolakas tulemas.
See ongi Eesti meeste omavaheline suhtlemine: mina olen pintsak ja sina oled tunked, järelikult oled jobu. Mina elan linnas, sina aga maal, järelikult oled jobu. Mul on auto, aga sul jalgratas, järelikult oled jobu. Asi pole selles, et Eesti naine ei hoia Eesti meest. Ka Eesti mees ei hoia Eesti meest.
Aga pintsak, tea, et ajad on muutunud, maailm on muutunud. Need väärtused, mis olid tähtsad kümme aastat tagasi, on nüüdseks tühised. Vaata natuke ringi, ehk mõistad, millest ma räägin.
Mul on ka üks soovitus. Selle asemel, et elada kogu aeg oma mullis ja öelda, et olen peremees, võta kätte ja taasta kas või üks vana talu. Taasta mõni elupaik, mille meie esivanemad on loonud, millel on lugu ja kus aastaid on olnud elu ja inimesed. Kuid kuna nüüd tahavad enamus olla pintsakud, on paljud sellised kohad kahjuks kadumas. Ma pakun, et just sellise projektiga tekib arusaam, mida tähendab olla mees. Siis võid öelda, et oled peremees. Siis saad aru.
Aga kallis tunkede ja jalgrattaga mees maalt – süü lasub ka sinul. Kus on su enesekindlus? Just sina, kes oled oma kätega üles ehitanud maja või kokku pannud traktori! Või sina, kes oled küla sepp. Kas sa tead, kui suur väärtus sellel on? Just sellel, kui sa oskad oma kätega midagi teha? Ole uhke selle üle! Pool maailma meestest ei oska kruvigi seina lasta. Nii et ole uhke oma õpitu ja oskuste üle, ära ole nii tagasihoidlik. Kasvata munad ja hakka elama. Siis tunneb sinu üle uhkust ka Eesti naine.
Loe edasi portaalist Meesolen.ee.