/nginx/o/2017/01/17/6256647t1hd68a.jpg)
Kui seni said vägivalla ohvritest naised riigilt tasuta professionaalset õigusabi ja psühholoogilist nõustamist, siis alates 1. jaanuarist on rahanappusel pidanud paljude maakondade tugikeskused teenuse hädavajalikus mahus pakkumise lõpetama. Millist abi need naised tegelikult vajavad ja mis võib juhtuda, kui neile seda ei pakuta?
Psühhoterapeut Mirjam Püvi on nõustanud aastatel 2014–2016 vägivalda kogenud naisi Harju, Hiiu, Jõgeva ja Lääne maakonna naiste tugikeskustes. «Vägivallaohvrist naises võib olla tahet, oskusi ja jõudu, kuid need elavnevad alles kindla toetuse olemasolul,» ütleb Püvi.
Miks vägivallaohvreid ei mõisteta?
«Naine, kes ei ole kogenud suhtes vägivalda, ega ole seda pidanud tundma ka lapsepõlves, on tõenäoliselt terve piiritunnetuse, tervikliku isiksuse ja eluterve enesekaitsevõimega inimene. Ta on saanud turvaliselt kasvada ja tal on kujunenud kvaliteetsed enesehoiu piirjooned. Sellisel naisel on olemas oskus reageerida kohe verbaalsele alandusele, ründavatele sõnadele, agressiivsetele väljenditele, solvangutele jne – rääkimata füüsilistest rünnakutest.
Terve kaitsepiiritunnetusega naine märkab kohe põlastavat nooti hääles, hammustab läbi pahatahtliku manipulatsiooni ja reageerib sellele ka vastava jõu ning tarkusega. Ta ei luba enda ja oma lastega halvasti käituda. Sageli needsamad naised (ja mehed) ei mõistagi, kuidas on võimalik, et mõni teine inimene ei saa vägivaldsest suhtest väljumisega hakkama, öeldes: «Tehku siis midagi, lahutagu, tulgu ära, võidelgu!»
Nähtamatu vägivald
Vägivaldne partner ei pruugi füüsiliselt lüüagi, kuid naisel on kogu aeg tunne, et midagi on väga viltu, sagedane on justkui põhjendamatu hirm. Hirm väljendada oma tundeid, mõtetteid ja arvamusi, hirm teha otsuseid, hirm sõbrannat või töökaaslast külla kutsuda jne. Tegelikult on hirm põhjendatud, sest sageli ongi varem sellele järgnenud poolnähtamatu manipulatiivne karistus mehe poolt. Niisuguses õhkkonnas aastaid elamine murrab ka kõige kõrgemalt haritud, kõige andekama, kõige laiema tutvusringkonnaga naise. Mis siis veel rääkida, kui karistused «omavoli» eest on olnud füüsilised!
Vägivalda kogenud naised on sageli veel trauma mõju all ja kui vägivald on kestnud pikka aega, siis on naine korduvate traumade alalise mõju all. Sellises seisundis ei suuda ükski inimene seista sajaprotsendilise kindlusega enda ja oma laste eest.
Vägivalla all elanud naistel on keeruline abi küsida ja seda mitmel põhjusel. Kui naine elab veel vägivallatsejaga koos, siis on tal tõenäoliselt ehedal kujul surmahirm saada koos oma lastega karistatud, kui abiküsimine peaks välja tulema. Väiksemates kohtades võib nii politsei kui lastekaitsetöötaja olla su naaber ja ka vägivallatseja sõber. Nad võivad olla ausad spetsialistid ja jääda erapooletuks, kuid naise jaoks võib tunduda nende poole mitte pöördumine ikkagi turvalisem. Vägivalda kogenud naine vajab eelkõige konfidentsiaalsust, see tekitab turvatunde ja tal saab hakata tekkima lootus, et vägivallast on võimalik pääseda.
Tugev häbitunne
Naistel on keeruline abi küsida ka põhjusel, et neile on sisendatud – just sellist elu nad väärivadki, tuleb oma probleemidega ise hakkama saada, muidu langeb suur häbi nii naisele endale, mehele, lastele kui kogu suguvõsale. Häbi on tugev tunne. Ei ole harukordne, kui naine talub aastatepikkust vägivalda, kuna suguvõsa oleks teda lahutuse korral hukka mõistnud. Tüdrukud on ju unistanud pereemarollist ja ühtsest perekonnast. Naised ei mõista tihti, et perekonna lammutab vägivald, mitte naised, kes sellest välja tahavad. Abielu lõpetab vägivald, mitte vägivalla vastu astuja.
Need naised vajavad järjekindlat tuge, kuni on eemaldunud vägivallatsejast, leidnud üles variandid ja võimalused, et oma elu turvaliselt edasi elada, ja see võib võtta aastaid. Praktiline töö nende naistega on näidanud, et «tagasilanguse» kohti, kus pinge läheb nii suureks, et tekib soov endisesse ellu tagasi pöörduda, esineb lähisuhtevägivalla ohvritest naistel korduvalt. Nad on ise otse öelnud, et ilma psühhoteraapia jätkuva toeta oleks nad: kas juba surnud, tagasi vägivallatseja juures või alkohoolikud-narkomaanid.
Korduv muster
Praktika on näidanud, et psühholoogiline nõustamine kaks korda kuus ja nii järjest mitu kuud annab hea tulemuse. Minu senine töökogemus näitab, et enamik naiste tugikeskustelt kompleksteenust saanud naistest on vägivallast praktiliselt väljunud või väljumas. Nad ei lase enam ennast alandustel niimoodi mõjutada kui varem ja oskavad vägivaldse käitumise ära tunda. Kui psühholoogiline nõustamine katkeb enneaegselt, on aga äärmiselt suur tõenäosus, et naine ei tule üksi toime ja pöördub tagasi endisesse vägivaldsesse suhtesse. Või uut suhet alustades ei tunne vägivallatseja käitumismustreid ära ja tõmbab ligi järgmiseks elukaaslaseks järjekordse vägivallatseja, nii et kõik algab uuesti.»