Maarja Kupits: mida olen ma kahe aasta jooksul emadusest õppinud?

Maarja Kupits Foto: Erakogu

Täpselt kaks aastat tagasi olin ma Pelgulinnas ühe kuulsa suure maja kolmandal korrusel ja mõtlesin, et saaks see juba läbi, siis saaks lõpuks ometi magada. Arusaadav, kuna viimati olin enne seda korralikult välja puhanud mitu ööd tagasi. Siis ma veel ei teadnud, et magada ei saa siin keegi niipea. Aga see oli ainult üks paljudest asjadest, mida järgnevad paar aastat mulle õpetanud on.

Peab muidugi tõdema, et ega mulle õppetunni andmine ei ole lihtne. Väärtuslikke õpetussõnu jagus nii mu kogenumatel sõbrannadel kui internetis, aga mõni on juba selline, et ta ei usu teiste tarkust enne, kui see talle endale vastu nägu lajatab. Kujutlen elavalt, kuidas Universum (või Elu, Saatus või kes iganes) ohkas mu kangekaelsuse peale tüdinult ja lisas mulle sinna supi sisse natuke kaost, hävingut ja unehäireid. Midagi vist jõudis natuke vahepeal isegi kohale, aga kordamine on tarkuse ema või isegi vanaema ja ehk jääb kellelgi tänu mõnele neist terakestest oma elu keeruliseks elamata.

See kõik käib asja juurde

Ma mäletan, kuidas mind muserdas, kui laps justkui ilma mingi põhjuseta nuttis. Kõht täis, mähe kuiv, äkki tal valutab kuskilt? See on ilmselt raske igale emale, aga eriti kogenematule ja endas niigi lõpmatult kahtlevale lapsevanemale. Aga siis ütles mu sõbranna sõnad, mis mind ilmselt veel mitu aastat saadavad – suureks kasvamine ongi raske. Kui paljud sellised tarkused lähevad adressaadist mööda, siis see mitte. Vastupidi, mida rohkem ma selle üle mõtlesin, seda õigem ja loogilisem see tundus. Ja kui vahel on vaja nutta, siis polegi muud teha kui nutta.

See muidugi ei tähenda, et lapse nutu kuulamine edaspidi hirmus lihtne oli. Eriti keeruliseks muutus see siis, kui endal tervis jukerdama sattus, näiteks pea valutas. Viisakas palumine, et ole hea laps ja ära nuta, ka ei aidanud ja nii oli meeleheide kerge tulema. Mis siis aitas? Aitas, kui endale meelde tuletada, et ükskõik kui halvasti ma end seal ka ei tunneks, nutval lapsel on veel halvem – tema ju nutab! Võib-olla ta tahab lihtsalt kaissu, aga kindlasti ei tee asja paremaks, kui seal juures ise ahastada.

Päevad pole vennad

Nagu olen juba viidanud, kipun ma tegevustes mustreid tajuma ja kui neid pole, siis kõvasti vaeva nägema, et neid luua, seega kahtlustades iga tegevuse juures algavat halba harjumust. Selle tulemusena on teada juhuseid, mil ma ühe äpardunud uneaja pinnalt olen juba jõudnud visualiseerida aastatepikkust unetust ja muud taolist. Selle kohta ütles mu ema lause, mida kavatsen endaga sõbranna omast vast kauemgi kaasas kanda, sest see kulub ka muidu elus ära – päevad pole vennad.

Alguses ajas see mind närvi. Noh, nagu inimest, kes on üleni närvis ja kes ei oska maha rahuneda, kõik asjad närvi ajavad. Kust mu ema teab, et järgmisel päeval mu laps normaalselt magab? Ta ei saa ju seda teada! Aga nagu mina oma lapsega võrreldes, on ka minu ema omakorda minust kauem elanud ja tarkust kogunud, nii et tal oli õigus. Tõepoolest, päevad pole vennad ja üks kord ei ole veel muster.

Aeg ja ruum valetavad

Et aeg ja ruum tõepoolest valetavad, andis juba keskkooliajal tunnistust vene keele tund, mis tuli kiiresti, aga kestis kaua (autor Allan A.). Aga mainitud Allan ei teadnud, et sedasorti fenomene tuleb ette ka väikeste lastega. Paljud täiskasvanud ilmselt nõustuvad, et aasta on lühike aeg. Kuu läheb veel rutem ja nädalatest on saanud silmapilgud. Päevast pole aja kontekstis mõtet rääkidagi. Imiku kõrvalt ema mõistus justkui teab ja mäletab seda kõike, aga samal ajal oleks keegi maakera nagu mitu korda aeglasema tempoga pöörlema pannud.

See aeg. Tundub. Lihtsalt. Tohutult. Pikk. Mõtlesin loendamatu arv kordi, et oleksin nagu igavesti selle kõigega tegelenud, kuigi tegelikult oli möödas... kuu. Kuu ja kaks päeva. Kuu ja viis päeva. Kui keegi ütles, et paari kuu pärast läheb lihtsamaks, tundus see mulle täieliku ulmena. Veel paar kuud? Kust see jaks võetakse? Ja nüüd, kuidagi täiesti märkamatult on mul kodus beebi asemel väike poiss, kes ütleb iga asja peale «Ei taha!», või kui eriti hästi läheb, siis «Ei taha musi! Lähen ära!» ning punub minu silmade jaoks, jalgadest rääkimata, peaaegu hoomamatul kiirusel vabalt valitud suunas.

Seega pean vist riskima iseendale vastuvaidlemisega ja ohkama, silmad maas, et aeg läheb tõesti tajumatult, aga siiski hirmus ruttu ja tegelikult on kahju küll, et ma ei ole osanud seda rohkem nautida. Oma osa selles on muidugi kindlasti head mäletama loodud inimmõistusel. Need õppetunnid aga loen ma igatahes üsna omandatuks, ja see ei ole väljakutse Universumile.