Ilona Toots: ellujäämisretked Tallinna teedel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elame Tallinnas. Kuna autojuhiload jäid mul kunagi lõpuni tegemata, siis ajal, mil Aleksei reisil on, liigun valdavalt ringi bussiga. Ja mulle täitsa meeldib see väike mugavustsoonist välja astumine: lähed päta-päta läbi poriloikude bussipeatusesse, astud sooja uudsesse bussi, mõlgutad omi mõtteid, jälgid naljakaid inimesi ning vurad autodest kiireminigi sinna, kuhu vaja. Ellujäämiskursusest Tallinna teedel kirjutab portaalis Minu Pere judoka Aleksei Budõlini kaasa Ilona Toots.
Kui ma Aleksanderit ootama hakkasin, käisin kogu aeg Piritalt linnas loengutes, arstil, basseinis või mehel trennis vastas. Liikuda on vaja ning see annab energiat. Lõpukuudel, kui mu kõht juba reaalselt ninaesise ära varjas, olin väga üllatunud sellest, et sellisele kakukesele istet ei pakutud. Mulle isegi meeldis see laheda raseda imago – istuge, istuge, ma jaksan teist veel kauemgi seista! Aga mõnel korral pärast ujulat oli jalg juba tönts ning istumine oleks olnud mõnus. Kannatasin ära ja lihtsalt imestasin inimeste ükskõiksuse üle.
Kui Sass sündis ning me käruga linnas seiklema hakkasime, siis mu taluvuspiir nihkus. Esiteks teed ise. Ma ei tea, ausõna, mitte ühtegi tänavat Tallinnas, kus saaks sõita järjest sada meetrit ilma, et tuleks ronida kuhugi käruga, laveerida aukude vahel või avastada, et nüüd ongi kõnnitee otsa saanud ja siin algab autodemaa! Magav Sass ärkas mõnikord selle linnasafari peale üles ja see ajas päris vihaseks, et meie pealinn selline logu on.
Ja siis transport. Saabuva bussi peale jooksevad meil inimesed tormi etemini kui Bastille vallutamisel. Lasin nad rahumeelselt läbi ja astusin käruga viimasena bussi. Nüüd juhtus juba, et mulle pakuti abi. Reeglina madalapõhjaliste busside puhul, kuhu niigi hõlpsalt peale saab, kuid see oli siiski armas.
Loe edasi portaalist Minu Pere.