/nginx/o/2017/01/16/6255361t1h6115.jpg)
Astusin korteriuksest sisse ja vanatädi võttis mind sõbralikult vastu: «Poiss magab juba, kõik oli väga hästi.» Lapsehoidja kiirustas minema ja mina tippisin kikivarvul magamistuppa – kas tõesti on laps juba 8 ajal uinunud? Tavaliselt läheb ta voodisse 9-10 vahel… Poeg oli täiesti teki alla pugenud. Tõstsin tekiäärt ja nägin, et kolmeaastane piilub mind hirmunud silmadega. «Tädi Salme käskis magama jääda ja ei lubanud piiksatadagi. Ma kardan teda!»
See juhtus lapsehoidmise kolmandal päeval, kirjutab portaalis Minu Pere Made Maria. Midagi hullu ju justkui polnud… No sundis magama, mis siis ikka… Ometi oli mul kohe otsus tehtud: seda inimest ma enam oma lapse lähedale ei lase.
Tollal, 15 aastat tagasi, polnud lapsehoidjaid kerge leida. Panin lehte kuulutuse ja nii tädi Salme meie juurde ka jõudis. Igati viisakas naisterahvas, kes rõhutas oma puhtuse- ja korraarmastust. Seletasin talle, et vajan abi vaid mõnel korral nädalas, kui tööpäevad ajakirjatoimetuses pikemaks venivad, ja siis, kui laps juhtub ootamatult haigestuma. Muidugi uurisin ka tema tausta ja sain teada, et tal on täiskasvanud poeg ja kolm lapselast, ise on juba mõned aastad pensionil…
«Kas te oma lapselapsi ei pea vahel hoidma?» küsisin naiselt. «Minia ei taha, et ma seda teeksin,» vastas vanaproua nina kirtsutades.
Loe edasi portaalist Minu Pere.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)