Justin Petrone: vallalise elu

Justin Petrone Foto: Margus Ansu

Stockholm. Millal tahes ma seda linna külastasin, alati tundsin kadedust. Olin jätnud seljataha räämas Tallinna sadama, kus uitasid ringi soomlastest viinabrigaadid, ja Rootsi tundus mulle puhtam, ägedam, korralikum... Sel hetkel, kui astusin T-Banasse ja kihutasin sealsesse keskraudteejaama, täis pisikesi nunnusid poode, olin justkui paradiisi sisenenud. Seal tõotatud maal olid kaneelirullid pehmemad, kohv kangem ja skandinaavlased peenemad.

Aga viimasel ajal olen ma õppinud tundma sealtkandi elu pahupooli – tänu oma rootslasest sõbrale Jonasele. Ta on mind kostitanud juttudega, kuidas veetis lapsepõlve kusagil sadama lähedal getos, umbes samasuguses nukras linnaosas, nagu oli alles hiljuti Tallinna linnahalli tagune. Neid Jonase jutte kuulates on minu usk rootslaste ülimuslikkusesse  tasapisi haihtuma hakanud. Ka oma lapsepõlvetänavate tänapäeva kohta pole Jonasel midagi head öelda: see on naabruskond, kus inimesed elavad enamasti üksi, vahivad telekat, vohmivad sisse polarkaka-nimelist saia ja tabloidlehti.

«Huvitav, kas neil üksi kurb ei hakka?» küsisin ma Jonaselt, kui kahekesi Rootsi pealinnas ringi jalutasime.

«Küll nad juba kedagi korraks seltsiks leiavad! Rootsis on üsna levinud, et sul on knullkompis,» vastas mu sõber, kõneldes justkui vanalinna giid järjekordset kultuuriobjekti tutvustamas.

«Knullkompis?»

«No näiteks naaber, kellega sul on regulaarne seksuaalelu, aga kellega sa pole koos.»

«Aa. Selge.»

Niisiis, Rootsigi oli muutunud seriaaliks «Melrose Place», nagu ka Eesti. Üksikud inimesed otsimas hetkerahuldusi, unustades luteri moraali ja väärtused.

Kuidas sedasama knullkompis’t eesti keelde tõlkida? Näiteks «kõhusõber» või «kepiõde»? Või hoopis inglise keelest, «boonusega sõber»? Igatahes on sama nähtus olemas ka Eestis. Alles hiljaaegu tutvustas üks pikalt vallalisepõlve nautinud tartlanna mulle fakti, et Tartu linn olevat täis lõtvu seksuaalsuhteid. «Tõsi või?» küsisin ma. «Mulle tundub, et Tartu linn on täis vanainimesi nagu Aino ja Endel.»

«Just nimelt, jah, see Endel...» vastas ta kelmikal looritatud pilgul, justkui meenutades midagi, millest pole sobiv seltskonnas rääkida. Ma hakkasin seepeale Tartus ringi liikuvaid inimesi veidi teise pilguga vaatama.

Ja see pole nii mitte ainult Tartus või Stockholmis, vaid ka New Yorgis või Londonis: üha enam inimesi on õppinud elu vaatama kui tasuta lõbustusparki. Elu eesmärk pole hästi elada või korralikult elada, vaid hoopis võimalikult palju põnevusi kogeda. Sa võid olla ka abielus ja lapsevanem, aga ikka veel tõmbab sind sinna Ameerika mägedesse rongitama. Su perekond võib selle käigus laiali laguneda, aga sa jätkad oma sõitu, justkui õnneotsingute nimel, aga vahele siia-sinna tähenduseta seksi tarbides.

See pilt teeb mul meele mõruks, samas pean ma sellega leppima, pean sisse elama. Ka mina olen nüüd ametlikult vallaline. Inimesed küsivad, kas mind leiab Tinderist. Keegi isegi peatas mind hiljuti tänaval ja küsis, kust mind leiab – ta sõbranna olevat huvitatud. «Mind leiab Selverist,» vastasin ma. «Või siis mu tütre lasteaiast.» Miskipärast tundub igasugune internetikohting mulle vale, isegi kui ma pean selle põhimõtte pärast elu lõpuni vallaliseks jääma.

Aga mul on olnud huvitav jälgida, mismoodi Jonas oma internetiromansse arendab. Talle meeldivad koerad, niisiis nopib ta kõigepealt välja tüdrukud, kellel on mõne pildi peal koer: «Siis on teada, et meil on vähemalt midagi ühist.»

Minule on tema entusiasm liiast. Leian end sageli mõtisklemas: miks inimesed üldse tahavad püsisuhet leida? Parem on olla üksi. Kerida end sooja teki alla ja vaadata head filmi, panna siis mõtted päevikusse kirja, süüa mõni kaneelirullike. Ka see on omamoodi elunauding, lihtsalt mitte nii adrenaliinirikas.

Kuni kõlab koputus uksele. Naaber ehk?...