Heidi Ruul: aga mehed, kes kodus üle küüru saavad?!

Heidi Ruul Foto: Marit Kuusk

Sellest räägitakse söögi alla ja söögi peale. Tegelikult ju igati mõistetav, sest teema ise on äärmiselt oluline – koduvägivald. Küll aga kriibib levinud teemakäsitluse puhul üks teatud nüanss mind juba üsna pikka aega: kolmandikku probleemist justkui ei eksisteerikski! See vaikitakse lihtsalt maha! Miks ometi? 

Ütlen kohe alustuseks ära, et igasugune vägivald on absoluutselt aktsepteerimatu! Mitte kellelgi ei ole mitte kunagi õigust teise vastu kätt tõsta .Ma isegi kardan natukene mõelda sellele, kui palju on tegelikult neid inimesi, kes aastast aastasse, või veel hullem, aastakümnest aastakümnesse vaikides kannatavad. Siinkohal polegi vahet, kas teemaks on füüsiline või vaimne vägivald – mõlemad on ühtemoodi kohutavad.

Viimasel ajal on meediasse köetud meeletutes kogustes lugusid erinevatest situatsioonidest, kus koduvägivalla all kannatajaks on naine. Mulle, poolkogemata vabakutselisele psühholoogile ja kallite inimeste murekäsnale, on aga tunduvalt aktuaalsemaks vastupidine olukord – see, kui mehele kodus üle küüru antakse ja seda kaugeltki mitte ainult verbaalselt.

Tegelikult ju päris jube. Kujuta hetkeks ette, et oled igati edukas, füüsilises mõistes sugugi mitte kõige pisem eksemplar, keda ootab õhtuti kodus üks erakordselt kuri füürer, kes oma päevased üleelamised sulle kibekiirelt rusikatega selgeks teeb. Sa oled tihti suhteliselt sinine, aga suudad seda peita. Oled vaimselt täiesti katki, aga neelad kõik alla, sest sa oled mees ja mehed on ju tugevad! Kellele sa sellest üldse rääkida julgeksid? Sõbrale? Okei, võib-olla ta usub sind, aga edasi? Mis saab siis, kui keegi näiteks töö juures sellest kuuleb? Ametivõimud võtaksid antud olukorras naise muret ilmselt ka kordades tõsisemalt kui mehe oma?

Ma ei arva, et koduvägivalla all kannatav naine oleks kuidagi paremas olukorras kui sama probleemiga tõtt vaatav mees, aga mulle tundub, et arvestades statistikat, mis väidab, et ligi kolmandik koduvägivalla ohvritest on mehed, võiks probleemi ehk tervikuna, mitte valikuliselt käsitlema hakata. Palun! Väga tagumine aeg!

Tehke silmad lahti

Teema on oluline ja valus ning sellest võiks rääkima jäädagi, aga minu sõnum täna on see, et palun, tehke silmad lahti ja ärge ignoreerige märke, mis tunduvad kuidagi ebamugavad ning mida ehk märgata ei tahakski. Kuna kannatajatel endil on paganama raske oma probleemiga lagedale tulla, siis aitame neid ometi! Kui sul on pisemgi kahtlus, et midagi on valesti, siis küsi. Isegi kui küsimus tundub antud olukorras täiesti absurdne – küsija suu pihta ju ei lööda!

Mina kuulun nende õnnelike hulka, kes pole ise kunagi ei üht ega teist sorti vägivallaga oluliselt rinda pistma pidanud. Ma tõesti imetlen südamest kõiki neid tugevaid inimesi, kes seda päevast päeva teha suudavad. Veel rohkem imetlen ma neid, kes sellest nõiaringist kõiki võimalikke vahendeid kasutades välja murda otsustavad.

Lõpetuseks veel üks hästi oluline asi sulle, kes sa plaanid täna taaskord oma kaaslast teatud teemadel rusikate abil harida, mees või naine – palun, mõtle enne! Mõtle kohe üsna mitu korda. Mõtle seni, kui mõistad, et sa oled katki ja ka sina vajad abi. Mõtle sellele, et tulevikus võib ohvriks sattuda sinu enda tütar või poeg, kes täna seda meeletut valu ning appikarjet läbi seinte kuuleb ning näeb. Mõtle!