Naine maalt vaidleb vastu: maal elada on kallim, aga on ilus, puhas ja harmooniline

Uljaste seltsimaja. Uljaste on Eesti kauneim küla 2005. Pilt on illustratiivne. Foto: Peeter Langovits / Postimees / Scanpix

Pille Alonov luges meie lugeja Franzu saadetud kirja, mis kirjeldas maaelu. Oma blogis «Pealinnast maale» vaidleb ta sellele vastu.

Artikkel avatakse küsimusega: «Kas elada linnas «suure summa sees» või elada maal «padrikus» – vaat see on küsimus.»

Pean ütlema, et peale artikli lugemist hakkas mul halb. Kahju hakkas sest padrikus elavast mehest, kahju oli maaelust tervikuna, kahju sellest, et maal elavatest inimestest räägitakse kui teistest (halvasti elavatest) inimestest. 

Autor väidab, et maal saab soovi korral elada minimaalsete kuludega. 

Üksi. 

Kui kaua? 

Mitte perega! 

Maal on võimalik elada inimväärselt siis, kui vesi tuleb kraanist ja voolab kanalisatsiooni, mitte ämbrisse. Aga vee sisse-välja hoidmine tõstab elektriarve kõrgele, kõrgemale isegi, kui korteris. Vesi on küll oma kaevus aga sa ei pese ju riideid enam kaevust toodud soojendatud veega pesukausis. 

Kui artikli nimi oleks olnud: «Üks näide mehelt, kes räägib hingelt ära ... », siis selline pealkiri poleks mind vast sedavõrd marru ajanud. Aga et tegemist oli looga, kus autor väidab: milline on maaelu ühe mehe arvates tegelikult, sain kurjaks. Sest päris nii ma maaelu ei näe. 

Mõistan maal elavat inimest ja ka maaelu

Koju sõites jäävad tee äärde mitmed tühjad ja viltused talud. Ja meil tulebki lund lükata. Aga enamus maamajad on ikka sirged ja loodis. Ma ei usu, et olen maale kolimisest jätkuvalt joobes ja õnnelik, et ei näe ega kuule reaalset pilti. Artiklist tajun, et maal elavad inimesed ootavad abi, vajavad jõudu, ressursse, tähelepanu, juhendamist jm. 

Vastu vaidlemist alustan sellest, et väidan, et see ei ole objektiivselt püstitatud küsimus. Maal võib elada ka mitte võsas. Nagu meie näiteks. Mets on ümberringi, ka padrik ühel pool, aga koht on ikka tsiviliseeritud. 

Autorit häirib maal see: on üks viltu, lääpas, kohe nagu kokku kukkumas maamajake ja tumedate tuhmide seinte taustal siravad ja sillerdavad uued valged plastaknad! Mõnikord on nad armsalt koos majaga viltu ette pandud, st loodist väljas, teinekord rangelt loodis, mis siis, et maja nende ümber on viltu mis viltu. Ja see ei ole veel kõik, sest akende soojustusvaht turritab akna ja seina vahelt välja. 

See pilt häirib ka linnas. Vaadake kortermaju, kus naabrid omavahel kokku leppida ei suuda, pool maja on ühte värvi, pool teist. Ühel aknad ühesugused ja naabril teistsugused. Vahetatud välja vastavalt võimalustele, erinevas suuruses ja toonis. Hooldamata majad on ühtviisi viltu nii linnas kui maal. Linnamaja jama on see, et kui puudub ka ühistu, polegi midagi teha. Oma maja puhul saad ikka midagigi teha. Kirss tordil pole mitte see, et maainimene satitaldrikut katusel hoiab või ägedat nutitelefoni kasutab, vaid see, et inimene ei suuda ära otsustada või enesele tunnistada, mida ta tegelikult tahab. Vahvad nutitelefonid on ka linnas (kehvasti) elaval inimesel. Sellel, kes elab kallis üürikorteris, kes on end lõhki laenanud ja teab, et mitte kunagi oma korterit osta ei suuda. Põhimõte on tal aga uhke: pean elama pealinnas. Ei naudi nad kultuuri ega muud pealinnas toimuvat, istuvad väikeses korteris kinni, rahata ja juhtmeinternetiga. 

Miks me küsime, kes on Narvas käinud (Y. Toom küsib)? Küsime linnas elavatelt inimestelt seda, kes neist on matkarajal (rabas või soos) niisama matkamas käinud?

Nutitelefon muide peabki uus, töökorras ja pidevalt laetud olema. Nii saad sõidu ajal või niisama looduses mitmed asjad aetud, ei pea juhtmeotsas istuma. 

Maal elamisel on igal juhul puudused, ei tasu end ega teisi petta. See on vähene ja ebastabiilne internet. Kehv telefonilevi. Ning see teeb maal-kodus töötamise võimaluse minimaalseks. Mitte eeliseks, nagu väidab kirjutaja. Puuduseks on ka inimeste vähesus külas, külaelu korraldus tervikuna ja ajaveetmise võimalused. Kultuuri tahaks igal juhul. Kultuuritoojateks võivad olla kõik su sõbrad ja tuttavad. Ka lähimas külas toimuvad aeg-ajalt üritused. Elu on näidanud, et külaüritused sisustatakse oma esinejate ja ansamblitega, etendusi ja innovatsiooni jõuab külla harva. Aga just see on huvitav. Ilma autota pole külas teha midagi. Sõita tuleb nii tööle, kooli kui poodi. Ja ka siis, kui tahad tõelist kultuuri.

Küte olevat odav ja oma metsa olemasolust piisab

Sellega ma ei nõustu. Puud kasvavad küll aia taga oma metsas aga nende maha võtmine ei ole sugugi tasuta. Võsa küll jah, iga päev paar tükki maha võtta, pole probleem, õhtu sisustamiseks (artikli autoril olid pimedad talveõhtud sisustamata). Kui aga maha võtta talve jagu puid, siis on vaja rentida tehnika. Ärge tulge mulle rääkima, et mootorsaega saed pakke kuusepuust...

Autor arvab, et see on äärmus, kus sõidetakse autodega igal hommikul kuhugi tööle. Teenitakse suhteliselt hästi, ehitatakse-arendatakse kodu, peetakse üleval kahte autot, ei loeta raha nii palju kui eelmised seda teevad, aga selle hinnaks on paras tõmblemine, mida moodsalt nimetatakse elutempoks. 

Võtke teadmiseks, et ilma tõmblemiseta elu pole olemas. Kas tõmbled linnas või maa ja linna vahet, siin pole vahet. Kes toimetab mitmes valdkonnas, jõuab alati rohkem. Kes on paigal, see jääbki paigale ja kurdab igavuse üle või põhjendab kõike laiskusega (loe: aja puudusega). Täiendan autori mõtet tõmblemise kohta. Tegemist on minu hinnangul aja planeerimisega. Elasin pealinnas ja sõitsin tasuta linnatranspordis hommikul tööle 45 minutit, vahetades bussi. Nüüd sõidan 25 minutit ja sinna, kuhu vaja, mitte sinna, kuhu buss viib ja millal.

45 minutit ajakulu töölesõiduks pealinnas on paratamatus, kuid paras tõmblemine. Ära unusta, et linnabussid on tipptunnil inimesi täis. Istuma pole lootustki saada, aga seistakse üksteise kõrval. Inimesed on ju erinevad, osad on hommikul pohmellis, osad on küüslauku söönud, mõni mees hoiab kõrgelt käega kinni ja see, mis kaenla alt tuleb, on kohutav. Teate isegi, kui paljud suitsetavad. Viimane mahv tõmmatakse veel enne, kui bussi astutakse ja siis hingatakse kogu seda jura kogu sõidu ajal välja. Mina ei suutnud seista kunagi kusagil mujal, kui avaneva ukse juures ning sain selle eest igas keeles sõimata pea iga päev. Lisaks hommikused unised ja jonnivad lapsed, räuskavad narkomaanid või kuulutavad usuhullud. Autoga linnas ja tipptunnil – jääb ära, närvid maksavad ka midagi. Täna tööle sõitmine on lausa lust. Ilus talvine vaade, puhkav loodus, metsloomad ja perejutud omavahel.

Autor arvab, et see maal elamine ja hullus on paratamatus – ta võrdleb lapsi pere eelarve, sissetuleku järgi. Et õnnelikud ja ilusad on lapsed ka maal ja ka siis, kui nad linna igapäevaselt ei sõida. Otse loomulikult on nad ilusad, õnnelikud. Aga õnn ja ilu ei väljendu vaid rahas. Tuleb aeg, kus laps peab minema linna, sest ta läheb ju midagi õppima. Ja siis loevad suhted, oskused kokkuleppeid sõlmida, koostööd teha, ohte tajuda ning olla huvitav vestluskaaslane. 

Linnas on kultuur, on suhted, koostöö ja avatus. See on see, kuhu meie maailm liigub. Me pole metsarahvas enam ammu. Täna kolivad maale minu hinnangul stabiilse sissetulekuga ja harmooniat hindavad inimesed, kes oskavad lugu pidada nii metsatukast, külapeost kui Kultuurikatla innovatsioonist.

Autor toob eeliseks, et maal pole vajadust kalli treeningsaali järele. Treeningsaali ei vaja ka paljud linnainimesed, vaadake ringi – kui palju on jooksjaid ja suusatajaid.

Olen mõne asjaga ka nõus. Selles, et jamad hakkavad siis, kui inimesed, kelle hing ihkab maale, elavad millegipärast linnas ja vastupidi. See on ausus iseenda ja teiste suhtes. 

A.H. Tammsaare teadis, mida ütles: igaüks vaadaku ise, kuidas õndsaks saab.

Just nii ongi, õnnelik on see, kes saab aru, millal ta iseendale valetab ja sellega iseennast mõnitab ning enda üle irvitab.

Mina elan maal ning usus. Ja näen, et nn tõelisest elust maal kirjutanud lugeja Franz K. on oma kirjutise, mõtete või eluga maal võssa kinni jäänud.

Kokkuvõtteks, maal elada on kallim, ilus, puhas ja harmooniline.