/nginx/o/2017/01/13/6249561t1h2dae.jpg)
Seisan poes ja tekkinud on pisike järjekord, mida juhtub ikka avamisel ning sulgemisel ja siis, kui HAKATAKSE ANDMA. Alkoholi muidugi ja kell kümme. Tahes või tahtmata kuuled teiste juttu, oleme ju lähestikku ning siis kõlabki mitte kõva, aga väga selge hääl, konkreetse sõnumiga, justkui mingi monoteatri mees oleks järjekorras. Oma tänahommikuse kogemuse saatis meile lugeja Franz K.
«Ei, noh, mis mul viga – ma olen noor pensionär! Ärkan hommikul ülesse, panen kompuutri käima, sisestan elumured Excelisse ja hakkan neid lahendama, see tähendab, peenhäälestust tegema!»
Saan vaevu naeru pidama, üks müüja samuti. Kui ütleja poole vaatan siis näen järgmist: täitsa võõras mees, pensionäri kohta ikka jube noor ja näol kaval muie. Poes olid ka kaks inimest, kes «jäid ilma» – minu vanaisa ütles nii, kui ta naljast või öeldust üldse aru ei saanud –, aga võib-olla nad, too «noore pensionäri» vestluskaaslane ja teine müüja, lihtsalt kuulasid, aga ei kuulnud.
Kuna ma oma kõrvu sulgeda ei saanud, siis kuulsin ka edaspidist vestlust. Välja tuli, et rääkijad on vanad klassivennad ja juhuslikult siin kokku saanud, vähemalt veerand sajandit tagasi nähti teineteist viimati. Minu kahtlus, et killumehest võõras on balletitantsija – nagu Ervin Abeli tegelaskuju «Noores pensionäris», sai hävitava löögi, sest mees oli hoopis politseinikuna töötanud ning pärast viiekümnenda eluaasta täitumist pensile saadetud.
Elu räsib ikka inimesi erinevalt: seisavad kaks ühevanust meest kõrvuti, vanus viiekümne ja kuuekümne vahel, üks näeb välja nagu juba kössis isa, teine nagu sirge poeg... Ja siis mõtlen, et miks selline heas toonuses mees vaatamata vanusenumbrile politseinikuna töötada ei võiks?
«Täna on reede ja kolmteist! Ära seda pudelit ahnelt kohe sisse kulista, äkki on mürk sees!» hüüab lahkuv ekspolitseinik klassivennale, kes on just pudelilt korgi maha saanud ja sätib seda suule.
/nginx/o/2011/06/03/610312t1ha93c.png)