Marin: ma pole piisavalt rikas teise ringi mehe jaoks

Foto: Rex Features / Vida Press

Kirjutasin paar nädalat tagasi üksikemadest, kes on tegijamatest tegijamad. Siiralt nii arvangi. Samas on mul veidi hirm neist mõnega seotuks saada, mis oleks kärgperesid punudes teoreetiliselt pentsikult lihtsalt võimalik. 

Ei oma samuti täpsemat aimu, milline lapsevanem ma oleksin, aga ideaalis tahaksin olla vähemalt sama hea, kui olid minu vanemad. Nemad olid õnnelikus abielus ja kasvatasid meid koos. Mõlemad käisid tööl ja oma ajude säästmiseks ja energiavarude taastamiseks ka kumbki kaks korda nädalas trennis. Õhtuti oli neil seega aega pere jaoks kolm-viis tundi, lisaks nädalavahetused. Kohutavalt vähe, ma ütlen! Mäletan oma lapsepõlve küll õnnelikuna, aga teistele sellest rääkides toon alati eraldi helge aspektina välja need õnnelikud hetked, kui vanematel minu jaoks ekstra aega oli, ükskõik, kas siis pikem autosõit, mille ajal sai omavahel mõnusalt rääkida, puhkusereis või nädalasisene riigipüha – sülle sadanud lisapuhkus.

Mul on kahju lagunenud peredest. Kogu see traagika, et emmel-issil armastus otsa sai, lastel pole ühist aega mõlemi vanemaga korraga ja ka uutest liikmetest, kes katkisest perest kärgpere üles ehitavad. Tean muidugi ka elutervelt hästitoimivaid kärjemudeleid, mis tänaseks töötavad paremini kui algsed koosseisud, see veidi lohutab, aga enamasti kaasnevad selle peremudeli kirjeldustega lõpmatu logistiline perse, vanemate omavahelised vaidlused või siis tuim eiramine kõiges, mis lastega suhtluskorda otseselt ei puuduta.

Kas mulle tundub ainult või ongi vähem osalev lapsevanem teatud eas põnnide jaoks lihtsamini selles «hea vanema» rollis? Kes tuleb sünnipäevale tõukeratas näpus, samal ajal kui igapäevalapsevanem hoolitseb, hambad ristis, olme eest ja ei jaksa kalleid kinke teha. Halvimal juhul on tegemist veel tõprast isaga, kes elatise tasumisega nõus pole ja ema rassib siis nii tööd kui lapsevanemdamist kahe eest. Ja kes ennast paradoksaalsel kombel halvasti, majanduslikult saamatu ja läbikukkununa tunneb? Jep, ikka suure vaeva nägija. Nädalavahetused isaga – väga mõnus, aga kui nädala sees on laste uneaeg kell 21 ja emmed jõuavad töölt-poest-ringidest kuskil 18 paiku, jääb neid lastega koosolemise tunde õhtuti ikka nutumaiguliselt vähe. Mis Lottemaad, teatrid ja spaade külastused? See privileeg jääb pühapäevastele pereliikmetele.

Sellega kaasnesid absoluutselt kõik negatiivsed omadused-tiitlid, mida ühele naisele külge võimalik pookida on. Perelõhkuja, loll, kindlasti oli juba mu ema äärmiselt loll, kade, kitsi, kahtlemata kasutan kellegi lapsele mõeldud raha enda hüvedeks

«Minu mehe uus naine»

Võin huumori ja tolerantsiga läheneda igale üksikjuhtumile, mida kuulen või kõrvalt näen, olen ka ise sellises peremudelis osaline olnud, aga teate, mis? Enam nagu hästi ei tahaks. Ma olen sitke nagu rannakadakas, aga seda on minu jaoks liiga palju.

Inimesed, keda taga ei räägita, pole mõne teooria järgi ka suuremat väärt, aga mõni tsirkus võib vabalt ka ilma minuta toimuda. Olen olnud selles rollis, kus sain külge vankumatu sildi «minu mehe uus naine», mis kehtis ka viis aastat pärast kooselu algust ja sellega kaasnesid absoluutselt kõik negatiivsed omadused-tiitlid, mida ühele naisele külge võimalik pookida on. Perelõhkuja, loll, kindlasti oli juba mu ema äärmiselt loll, kade, kitsi, kahtlemata kasutan kellegi lapsele mõeldud raha enda hüvedeks (loe: kunstküüned ja muu selline, mida ma küll iial kandnud pole). Loomulikult ahnelt ablas nõid, kes rahakotirauad enda poole hoiab, mees ju maksaks küll, aga «see tema uus naine ei luba…».  Rõõmustasin kordade üle, kui mind halvustavalt ajukahjustusega mimmiks ei nimetatud ja elu oleks olnud lihtsam, kui oleksin välja näinud kole ja olnud töötu, siis poleks kõik minuga kaasas käiv äkki nii suuri etteheiteid kohanud, et küllap see lapse arvelt tuleb.

Äkki ma ei sobigi sinna? Ma ei taha olla halb inimene, ma ei ole ahne ega taha odavamalt läbi saada, pole vajadust kellegi rahakoti peal liugu lasta ning ise hõlpelu elada. Lähikondlaste hinnangul pole ka ma südametu ega õel. Ma ei vihka lapsi, mis siis, et ma neid endale vähemalt seni ei soovi. Tahan olla hea, ehk: kui kellegagi pesa punun, siis sellepärast, et armastan teda. Aga ma ei oska armastama hakata kiiremini, kui see juhtub. Ma ei tea kellegi teise laste harjumusi ega eelistusi, pean need vaikselt ja samm-sammult välja uurima, selgeks tegema, meelde jätma. Ma ei saa peale suruda, et mind usaldataks, see on tohutult pikk protsess, aga äkki mind üldse peljatakse? Mis siis, kui saame lähedasteks, aga suhe kui selline puruneb? Kes siis need killud kokku pühib?

Tulen ma ikka õigel ajal selle peale, et arvutada, kas järgmine puhkusereis on see, kuhu on meie kord lapsed kaasa võtta ja sihtkoht selle järgi valida. Või kui tuleb idee nädalavahetuseks Riiga lennata ja sinna võiks idee poolest – kuid plaaniväliselt –maimukesed kaasa võtta, siis kas oleks normaalne nende emalt seda küsida või näitaks see minu täielikku ettemõtlematust, isekust ja hoolimatust tema plaanide osas?

Piisavalt rikas pole ma ka

Kapitalistlik ühiskond toimub raha kaudu ja mullegi meeldib mõnusalt ära elada. Kärgperendus on aga roppumoodi kallis, sellist mitme partneriga laste saamist võiksid endale lubada majanduslikult heal või väga heal järjel olevad inimesed. Keskmise sissetulekuga mees, kes oma kahe lapse ema juurest minema marsib, peaks ikka väga südamest järele mõtlema, kas teha uue naisega veel ühiseid järeltulijaid või piisaks olemasolevatest ja lubada neile võimalikult inimväärset kasvukeskkonda, kus ei lähe raha ainult toidu peale, vaid saab kulutada ka trennivahenditeks, hobideks, koguda ülikoolifondi, puhata ja kas või lastetoa remonti tihedamini teha kui kord 18 aasta jooksul.

Laostav projekt, see teise ringi mehega pereloomine. Ma ei ole piisavalt rikas, et osta odavaid asju, ega piisavalt rikas taaskasutuses ringleva mitme lapse isaga pereloomise jaoks.