Jooga vee peal – ülevoolavalt lõbus!

• Vee peal toimuv treening on topelt tõhus ja erakordselt lõbus.
• Võrdselt algajad on kõik - keegi ei pea kartma, et oskab teistest vähem.
• Treening arendab tasakaalu, vastupidavust ja kõhulihaseid, aga on ennekõike fun!

Mis tunne on teha joogaharjutusi vee peal hõljuval matil? Kui jalgealune õõtsub ja loksub ning iga järsema liigutuse puhul pöördub üldse pahupidi, aga sina üritad selle otsas pea peal seista? Juba idee ise tundub vastupandamatult lahe! Arter tegi proovi, purjetas saadud hea tuju lainel terve nädala ja lendas muidugi sada korda vette ka.

Kuuldes vee peal toimuvast joogatunnist, olen kohe käpp proovima. Mitte sellepärast, et ma joogas eriti osav oleks, ülearu hästi ujuda oskaks või tasakaalu hoida suudaks, pigem on lood vastupidi. Aga üks on sekundiga selge – see tund tõotab tohutul hulgal nalja ja lõbusat eneseületust (ja tõesti, need ootused täituvad lausa mitmekordselt). Samuti kimbutab mind nagu kõiki aktiivseid treenijaid tihti tüdimus. Ühesugusest asjast sajandat korda vaimustuda… see nõuab rohkem sisemist distsipliini, kui mul paraku pakkuda on. Aga yogafunc aqua – see on midagi täiesti enneolematut! Järelikult saan end ka uue nurga alt proovile panna. Juba üksnes ootuselevusest hakkab mul kogu keha surisema…

Mida selga panna?

Tuleb välja, et tavalised trenniriided. Kuid õige pea saavad neist ujumisriided, sest ma lendan vette vähem kui üks minut pärast tunni algust. Suppama matid on basseinis reas, ronid ühele neist peale ja tund võib alata. Ja nagu arvata, on jalgealune väga ebakindel, jalad värisevad all, olen pinges ja kõver nagu konks. Juhendaja Jocke Salokorpi, kes on ühtlasi Yogafunci kontseptsiooni looja, ei tee ka asja grammigi lihtsamaks – vastupidi, ta kargleb kuival maal nagu väike Nukitsamees. Üks külg ette, hopp pöördesse, kiires tempos, üks-kaks. «Hüppa-hüppa, ära karda!» julgustab ta, omal ulakas säde silmis. Seda ma teengi – ning pläraki! olen vees. Väänan patsi välja ja upitan end fit-matile tagasi. Oma rõõmuks näen, et ka enamik teisi osalejaid on vette lennanud. Jocke rõõmustab: «Oo jaa, te peategi kukkuma! See ongi osa sellest tunnist. Sest kui sa kardad vette kukkuda, oled väga krambis. Aga nii pole võimalik joogat teha, hirm takistab. Ma panengi teid kohe alguses meelega kukkuma – siis saate hirmust üle.» Imelugu küll, aga Jockel on õigus. Pärast igat vee all käimist muutub olemine laual kindlamaks ja vabamaks. «Hei-hei, jaa! Mis siin karta, eks?» innustab Jocke. «Haisid pole, vesi on soe, haiget ei saa, mitte midagi ei juhtu.»

Kõik kukuvad. Ja mis seal karta? Haisid ju basseinis pole, vesi on soe, haiget ei saa…

Plärts! ja oledki vees. Esiplaanil pole niisama pisike purskkaevuke, vaid värskelt vette lennanud ajakirjanik. Foto: Eero Vabamägi

Naerust suu vett täis

Ei juhtu jah! Ainult veits vett läheb ninna. Ja suhu ka, kui liiga palju naerad. Unustan täiesti ära, et olen suur inimene ja teen siin ajakirjanduslikku luuret. Kilkan ehedast rõõmust nagu väike laps. Vaene fotograaf Eero saab mitmel korral veepritsmed otse objektiivi, aga naerab samuti. Üleüldse pole kogu basseinis mitte ühtegi tõsisemat sorti nägu. Jocke on muidugi päikesekiir ise – vahetu, soe, energiline ja naljakas!

Kui ehmatuse-soojenduse osa koos pideva veepladinaga läbi, läheme joogaharjutuste juurde. Päikesetervitused, üles ja alla vaatavad koerad – kõik need tunduvad vee peal õõtsudes hoopis teistmoodi. Raskemad. Aga hõljumine on lahe tunne! Ja kui kogu tähelepanu läheb tasakaalu hoidmisele, ei mahu pähe mitte ainsatki kõrvalist mõtet. Imeline vaimne puhkus.

Tavaline sõdalasepoos on juba paras pähkel. Kust ma tean, kuhu täpselt jalg asetada, et ujuv matt end pahupidi ei pööraks? Arvestan loomulikult valesti, pikka sammu tehes viskabki alus endale vindi sisse ja olen taas ülepeakaela vees. Ma kukun ja kukun ja kukun. Ning aina julgemaks lähen! Sama toimub teiste osalejatega. «Oo, ma vaatan, te hakkate juba fit-matiga sõbraks saama,» kiidab Jocke. «Hakkate teda endale taltsutama. Väga hea, väga hea! Teeme nüüd paadipoosi.»

Tasakaalupoosid, mis kuival maal on üsna kerged, pakuvad laperdaval laual korralikku väljakutset. Foto: Eero Vabamägi

Paat peaks veepinnale ju imehästi passima, aga tasakaaluasend, mis kuival maal on üpris lihtne, pole seda veel ulpides enam teps mitte. Täpselt selline nokk kinni, saba lahti kõikumine läheb lahti, ja võtab jupi aega, enne kui saan oma laevukese tasakaalu. Asendid pakuvad üha enam väljakutset. Nii kui midagi juba õnnestub, viskab treener uue väljakutse. «Ära karda!» kordab ta järjekindlalt. «Võib tunduda, et kuival maal on kindlam, aga tegelikult ei ole. Vette kukkumine on kõige turvalisem.» Avastan õige pea, et ka pehme mati peale kukkumine on väga OK. Lajatan küll selili, küll külili, aga haiget ei saa karvavõrdki. Ainult nalja saab.

Pehme, tark ja täispuhutav

Mis isevärki kaval matt see selline on, mis kõik paugud pehmelt kinni püüab?

«Fit-mat – see on nagu joogamatt vee peal,» naerab Jocke. Suppama kontseptsiooni omanikult Janek Tigaselt saan pärast tundi ka põhjalikuma selgituse: «Fit-mat on välja töötatud just vee peal treenimiseks, see on 100% Eestis disainitud. Laiem, lühem ja stabiilsem kui tavaline SUP-laud. Eks me oleme kõvasti testinud ja arendustööd teinud, et mugavat asja saada. Pealispind on näiteks krokodillimustris, et poleks libe, ning samuti on see väga pehme. Ise ju kukkusid pea peal seistes – kas said haiget? Ei saa ju üldse, nii pehme on maanduda. Ning see laud on muuseas täispuhutav! Rulli kokku nagu tavaline joogamatt, võta kaasa ja oma asi, kas treenid või päevitad niisama seal peal.»

Tunni lõpuosas läheb Jocke eriti hoogu. Korraga lüüakse tempo lakke, me jookseme matil ja hüppame nagu segased. Enam nii hullusti ei kukugi, aga päris raske on. Koormuse mõttes. Ning siis tuleb magustoit – pea peal seis lainetaval matil. Muidugi, mis viga Jockel kuival maal ette näidata, naksti on tal jalad taeva poole. Aga katsu sa vees sama teha! «No lihtsalt proovi!» hüüab treener reipalt. Mis siis ikka, proovin. Mingi ülespidi eluka ma isegi püsti saan, aga jalgu sirgeks ajada ei söanda. «Kust sa tead, et ma niimoodi kaela ei murra?» küsin juhendajalt. Jocke vaatab mu asendit ja on hops minu matil. «Vaat niimoodi sa tõesti võid kaela murda, kolme punkti peapealseis on juba teise taseme harjutus. Kael pole korralikult toetatud. Aga proovi nii!» Treener näitab ette ja muidugi tundub temasuguse meistri esituses kõik petlikult lihtne. Parem teen hästi ruttu ise ka, enne kui hirm jõuab peale tulla. Jocke seisab mu matil ja julgestab, ei hoia mind kinni, lihtsalt puudutab kergelt jalga, ja juba on hea turvaline tunne. Ma tean, et kui ka käiksin ümber, püüaks ta mu kinni, ning olen päris rahulik. «Jaa, väga hea, järgmine kord võid küll ise teha.»

Pea peale vee peal ulpival alusel? Parem ruttu jalad taeva poole, enne kui hirm jõuab tulla. Ja kui treener kõrval julgustab, pole ju hullu midagi. Foto: Eero Vabamägi

Oi, ma olen nii rõõmus selle tillukese saavutuse üle. Kärsitu nagu ma olen, ei malda järgmist tundi oodatagi, tahaks otsemaid proovida. Aga ei saa – keha on väsinud, mul pole jõudu end stabiilsena hoida. Niisiis taas üks tore kannatlikkuse õppetund – kõike ei saa kohe. «Yogafunc vee peal ongi palju intensiivsem, sest kogu keha lihased teevad lakkamatult tööd, eriti korsetilihased – sa pead iga sekund keha kontrollima, muidu kukud vette. Mitu korda raskem on OK, oled ju juba väga väsinud.» Avastan, et nii see tõepoolest on. Ja lõpulõõgastus vee peal hõljudes tundub tõepoolest taevalik. Nagu sulaks sinna sooja pehme mati sisse täitsa ära ja uni tuleks peale. Olen oma arust üsna tugev, kuid suhteliselt lühikese treeninguga on kogu keha kenasti läbi hautatud, tunnen end nagu pehme püdel hakkliha. Eriti kõhulihased – need oleks nagu sõjast tulnud.

Kõvad kõhulihased kogemata

«Ei, asja mõte pole see, et treenime siin sikspakki! Jaa, me teeme seda ka, loomulikult saad kiiresti sileda ja trimmis kõhu, aga see tuleb iseenesest kaasa. Fookus on hoopis, et sul oleks fun!» rõhutab treener, mispidi siin tunnis asjad käivad. «Minult küsitakse pidevalt, mis oleks parimad harjutused selle või selle kehapiirkonna treenimiseks. Siin on ainult üks vastus: parim harjutus on see, mida sul on tore teha! Isegi maailma tõhusaim harjutus, mida sa teed vastumeelselt, endaga sõdides, jäägu parem tegemata. Sellest ei ole nagunii kasu! Ma ei ütle, et pole vaja pingutada, muidugi on, aga pingutust saab samamoodi nautida. Kui tuled tundi, sul on fun, siis sa tahad seda teha üha uuesti ja uuesti, ja just järjepidevus on see, mis annab tulemusi.»

Mulle selline mõtteviis sobib. Elu on liiga lühike, et seda enda kiusamise ja nüride treeningute peale raisata.

Treening peab ennekõike olema fun! Jõud, vastupidavus ja teraskõvad kõhulihased tulevad Suppama Yogafunc Aqua trennis hullates kogemata kaasa. Foto: Eero Vabamägi

Treening vee peal

• Suppama tunnid on väga erilised, need toimuvad basseinis spetsiaalsel fit-matil, mis teeb treeningu mitu korda intensiivsemaks, aga ka lõbusamaks. Stiile on kaks: Suppama Yogafunc Aqua on hoogne lustakas joogaseeria, mis arendab lihasvastupidavust, tasakaalu, painduvust ja kehatunnetust; Suppama HIIT Aqua on tõeliselt tige rasvapõletaja ja väljakutse vastupidavusele, tõhus ja lõbus kross-training.
• Treeningud vee peal sobivad igale liikumishuvilistele – tund on turvaline ja lõbus ning vette kukuvad kõik.
• Treeninguvahend on Eestis välja töötatud Suppama fit-mat. Võib minna trenni või ka endale mati soetada ja treenerikoolituse läbida. Lisainfo: suppama.com
• Suppama fit-mat on täispuhutav aerulaua analoog, mis on kohandatud kasutamiseks basseinides. Erinevalt SUP-lauast on see neljakandiline ning pole mõeldud aerutamiseks. Matt on stabiilne, jäik ja väga vastupidav, kuid täispuhutav – kerge kaasa võtta.
• Suppama treeninguid saab esimesena Eestis harrastada Viimsi SPA spordiklubis. Tunnid algavad 23. jaanuarist, proovitreeningus osalemine maksab 5 eurot. Lisainfo spatallinn.ee/spordiklubi
• Treeningute looja Jocke Salokorpi filosoofia on väga lihtne: have fun, get fit, never quit.

Suppama Yogafunc Aqua - kõigil osalejatel on Viimsi Spas suud kõrvuni Foto: Eero Vabamägi