Kirjutan seda kolumni, oodates õhtust koosolekut. Ma olen täna töötanud kella seitsmest hommikul, maksnud makse, käinud trennis, ostnud uue arvuti ja selle enda järgi tööle sättinud, leppinud kokku nädalavahetuseks deidi, vahetanud kümneid meile ning kamandanud alluvaid. Mu päev ei ole ikka veel läbi, ees ootab mitu tundi tõsist strateegia arutamist klientidega, kuid ometi on natuke selline tunne, et ei tee piisavalt.
Edukus kui selline on suhteline mõiste, see tähistab midagi erinevat kõigi jaoks. Minu jaoks on tähendab edu seda olukorda, kui ilma minuta enam hakkama ei saada. Ma olen poole oma tööelust – laias laastus viieteistkümnest aastast – tundnud, et olen tõsiste juttude jaoks liiga noor.
Teate küll seda tunnet, kui saad ülikoolist tulnuna kätte esimese päris töökoha, paned viisakad riided selga, istud krapsi näoga nõupidamisruumi maha, avad oma märkmeid täis tehnika, köhatad hääle puhtaks ning ütled midagi suurt, tarka ja olulist. Noh, seda muidugi enda jaoks, sest ilmselt järgneb siinkohal olulisemate, vanemate ja pahatihti meessoost töökaaslaste heatahtlik, kuid paikapanev soovitus natuke tagasi tõmmata.
«Kullake, kuula kõigepealt, kuidas meil siin asjad käivad,» ütlevad nad ning minul kangastub taolisel hetkel silme ette olukord, kus ma olen jälle kümne-aastane ja isa mul käratades suud kinni paneb.
Mansplaining on minu selle aasta lemmiksõna halvas mõttes ja see kirjeldab ideaalselt õhkkonda enamustes kollektiivides, kus võim on meeste ja kohvikann naiste käes. Selline ürgšovinistlik karjääri alguseaegade ristsete läbi elamine aga sünnitab just minusuguseid naisi. Nimetame neid siis haideks, mõrdadeks või töönarkomaanideks, aga mina ei lase ennast enam paika panna. Enam mitte.
Sellest on saanud peaaegu kinnisidee, et paikapaneja, jõupositsiooni omaja pean olema just mina ja kui mehed tahavad minu seltskonnas ka tööd teha, võin ma neile sama patroniseerivalt nende koha kätte näidata kui nemad mu esimeses, teises ja kolmandas firmas minule näitasid.
Millal saab liiga palju?
Kus aga on see piir, millal rohkem, paremini, veel rohkem ja veel paremini elamine ning töötamine muutub lihtsalt liiga paljuks? Vaatasin esmaspäeval oma nädala graafikut, tõmbasin vabadele aukudele trenniminemise riste peale ja sain aru, et piisava koormuse kättesaamiseks pean viiendat päeva järjest oma tunnise kardio kohe ära tegema. Nädala keskel lihtsalt ei ole seda aega, sest koosolekud on tähtsamad.
Ja no ega ma mingi nõrguke ega allaandja ei ole. Koorisin ennast diivanilt üles, tellisin takso, vahetasin riided, kuulasin energilist muusikat ja higistasin nagu segane, kuigi treener vaatas mind terve aja sellise näoga, nagu vaatas mind mu ema, kui kümne-aastasena veel ühte huvialaringi minna tahtsin.
See pilk pani mind muidugi ainult kõvemini rassima, nii et keskööl tagasi koju vaarudes ja tüki juustu süües ei olnud minus enam energiat isegi eriti palju meile kirjutada. Mõned pigistasin loomulikult endast välja, sest ega ma mingi laisk ei ole.
Järgmisel päeval ärgates aga oli tulemus käes, huul pakitses ohatisest ja pool talve mind piinanud köha hiilis tagasi. Apteeker, kellelt enne varavalges kontorisse jooksmist kiirest kõige kangemat rohtu nõudsin, võttis hoolimata mu närvilisest kiirustamisest aga hetke, et ikka ära mainida, et huuleherpes lööb välja just siis, kui immuunsussüsteem on nõrk ja vaja aega natuke maha võtta.
Teate, keda selle apteekri hoolitsev toon mulle minu lapsepõlvest meenutas? See on ükskõik, et ei tea, sest ei ole minul aega oma elulugu rääkida ega teil seda lugeda. Küll aga leidsin ma aja, et talle mainida Harvardi teadlaste hiljuti avaldatud artiklit selle kohta, et jutud immuunsüsteemi kontrollimisest puhkuse, vitamiinide või mõne muu pehme meditsiini soovitusega on müüt, sest puuduvad igasugused teaduslikud tõendid nende mõju kohta. Ega mu immuunsus ole hemoglobiinitase, mida kergete preparaatidega kontrollida või isegi kuidagi mõõta saab.
Haid panevad otse edasi
Mul on tihe grupp häid sõbrannasid, keda kutsun hellitavalt haideks, sest me motiveerime üksteist rohkem ja paremini tegema. Kõik nad on oma ala professionaalid, firmaomanikud, elavad suurepäraselt, tunnevad oma väärtust ja ei lase endale kaikaid kodaratesse heita ei hoolitsevatel tänitajatel ega kadedatel vanameestel. Mis siis, kui vahel ohatise või gripiga koos, aga edasi liigume me peatamatult.
Mina ja mu haid, me oleme hirmutavad, me leiame ööpäevas teistest rohkem aega, me nimetame häbenemata oma hinna ja kiidame üksteist, kui keegi meist jälle töövõiduga lagedale tuleb. Viimasel ajal küll pole meil aega muul ajal rääkida kui kell pool seiste hommikul, kuid selles oma oma võlu.
«Ma vist kavatsen päeval natuke magada,» kirjutab mõni meist ja teised naeravad, sest see ei ole väga reaalne. Kõigepealt on ju vaja läbi hekseldada meilid, vormistada arved ja hinnapakkumised, isegi orkestreerida eraelu ning rassida spordisaalis, mõni meist leiab isegi aega tarbida alkoholi või kultuuri. Me suudame kõike, me ei jää sekundikski seisma ja meie immuunsüsteemid sõitku koos patroniseerijatega seenele! Kurat, niimoodi järele mõeldes tundub, et me oleme kõik päris edukad!