/nginx/o/2016/06/01/5458855t1he371.jpg)
/nginx/o/2017/01/11/6244969t1h44a0.jpg)
«Mul on piinlik seda tunnistada, aga siin ma olen ja tunnistan – mu laps vaatab telekat ja mina panen selle talle käima. Ma ei pidanud olema see ema,» kirjutab noor naine avameelselt oma blogis.
Noor ema tunnistab: ma ei pidanud olema käest lastud närvihaige moor
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mul olid plaanid, milline ema ma olen ja milline laps mul on. Ma pidin olema ema, kelle lapsel on ainult arendavad mänguasjad, kes teab täpselt, millisel arenguetapil, millist asja ta vajab, et arengut toetada …
Ma pidin olema ema, kellel on kord majas – kui on uneaeg, siis laps magab ja ma olen nii mõnusalt enda tegevuste juures ja kui on söögiaeg, siis laps sööb. Ma pidin oma last läbi ja lõhki tundma ning teadma täpselt, millal miski toimub ja kuidas ta reageerib.
Siis pidid mu lapsel olema hästi ägedad ja moodsad riided, mina pidin olema hästi äge ja hoolitsetud ema, mitte mingil juhul käest lastud närvihaige moor …
Loe edasi Lilli avameelsest blogist, kus ta kirjutab emadusest filtrita.