Ebatäiuslikkuses peitub jõud!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peegelpilt.
Peegelpilt. Foto: SCANPIX

Perfektsionismi tagaajamine on kõige hea vaenlane, kuna päädib inimese kroonilise rahulolematusega. Soov enda potentsiaali täielikult ära kasutada ja täiuslikkuseihalus on kaks eri asja.

Kuna miski pole «täiuslik », ei ole see ka saavutatav, kirjutas psühholoog ja mitmete raamatute autor T. Byram Karasu portaalis Psychology Today.

Täiuslikkus on nagu silmapiir – mida lähemale sellele jõuda püüad, seda kaugemaks ta jääb. Jahtides horisonti või ideaali, oled lõputult kestval teekonnal ning püüdes ebareaalset, jääd ilma sellest, mis sul olemas on.

Täiuslikkuse otsimine võib rändajat väsitada ja kulutada, kuid petlik tunne ideaali leidmisest lämmatab kõik inimese head omadused. Perfektsionismi eeldamine – kas siis valdkonnast, välimusest, intelligentsusest, teadmistest, psühholoogilisest või vaimsest heaolust – paneb inimese tundma, mõtlema ja käituma viisil, mis mõjub teistele ebasiirana.

Miks siis püüelda perfektsionismi poole? Kas selleks, et teised meid armastaksid? Kuigi täiuslikkus (kõigest idee vormiski) on imetlusväärne, ei suuda inimesed end sellega samastada, rääkimata selle armastamisest – tegemist on millegi ebareaalsega.

Kas püüame täiuslikkuse otsimisega varjata enda inimlikke nõrkusi? Kuid inimene olemises pole midagi häbiväärset. Seega aktsepteeri end kogu ebatäiuslikkuses ning lävi endasarnastega – samade hirmudega inimestega.

Vähemasti suudame sageli perfektsionismi haiglast loomust märgata ja püüame loobuda selle otsimisest. Paraku ei saa sama öelda normaalsuse kohta, kuna miskipärast usume kõik, et tuleb olla «normaalne».

Mõningal määral annab normaalsuse kriteeriumid ette kultuur, kuid alati võrdsustatakse seda terve mõistusega. Me piirame enda tundeelu ja loomingulisust, sest kardame olla ebanormaalsed või teistele sellisena näida.

Tegelikult loob normaalsuse poole püüdlemine kõige vastumeelsemaid käitumisi ja asjatuid kannatusi. Elukutsete esindajad, kes peaksid olema eksperdid normaalsuse alal, ei suuda nähtust defineerida, kuid loevad innukalt kindlad mõtted, tunded ja käitumismallid ebanormaalsete hulka, sildistades need diagnostilisteks näitajateks.

Pole haruldane kannatada ümbritsevas keskkonnas toimuva pärast. Hingele ei tohiks see aga kannatusi valmistada – neile enesepiinamise vormidele tuleb tähelepanu pöörata. Kui tekitad endale kahju või valu, siis näitab see, et sinu vaimne elu vajab korrastamist.
 

Tagasi üles