Peitusemäng Varjuga: teiste suhtumine paljastab, kuidas sa iseendasse suhtud

Foto: Kai Koehler/ Panther Media/ Scanpix

«Maailm on peegel ja peegeldab igaühele tagasi teda ennast.»

—William Makepeace Thackeray

See, mida märkan kas puudusena või voorusena teise juures, peaks panema mind tähelepanelikult vaatama enda peale. Ühte inimest puudutab rohkem teiste ülbus, teist laiskus, kolmandat hajameelsus. Positiivne kaasahaaratus on samamoodi võimalik – mind tõmbab inimese poole, kes on just nii ettevõtlik või aus või sõnapidaja nagu ma ise tahaks olla. Hinge puudutab see, mis korda läheb. Miks mulle läheb hinge teise inimese käitumismudel? Miks ma vaimustun või ärritun kellegi teise otsuste või harjumuste pärast? Taoline olukord räägib varjatud tõde minu enda kohta. Mida ma enda juures näha ei taha, näen teistes eriti selgelt, kirjutab terapeut Jana Reidla salasona.eu-s.

Varju eiramine tekitab sisekonflikti

Varju avaldumisviisidest kirjutab Colin P. Sisson raamatus «Sisemine ärkamine»: «Vihane inimene hirmutab meid, sest me oleme alla surunud hirmu viha suhtes. Isekas inimene ärritab meid, sest meile ei meeldi see osa endast, mis on isekas. Kui meile ei meeldi ülbus või upsakus teiste juures, on selle põhjuseks ilmselt kahtlused enda väärtuse suhtes. Me võime olla selle tugeva enesekontrolli abil alla surunud, kuid meis tekib sellega kontakt iga kord, kui keegi või miski välises maailmas selle aktiveerib.»

Teise peale on hea näpuga näidata ja pidada õigustatuks oma viha mingite omaduste vastu. Ise tahan näida ilma vigadeta – selleks, et mind armastataks ja ei hüljataks – sellepärast eiran oma varjukülgi. Olen need peitnud iseenda eest varju. Sügaval sisimas kardan, et need on siiski olemas ja võivad ühel hetkel nähtavaks saada. Esimene sisekonflikti allikas tekibki sellest, et hakkan mängima rolli, mis ei ole päris mina ise.

Teine konfliktikoht on hirmu tekkimine. Endale ära keelatud omadused näivad mulle hirmutavad. Hirm annab endast aeg-ajalt märku ei-tea-kust-tulnud ärevusena, kurbusena või mõttetuse tundena. Tekib soov asuda hirmuga võitlusse, hirm maatasa teha, hävitada. Kuna hirm on minu sees, muutub see võitluseks iseenda vastu.

Tõde vabastab

Varjuküljed vajavad pingetest vabanemiseks nende aktsepteerimist, mõistmist ja tähele panemist. Kõige vähem on abi süüdistamisest. Vaja ei ole häbis püherdamist ega halbade omaduste ohvrina kookonisse tõmbumist. Tähele panemine võiks toimuda uudishimuga, kaasates ka huumorit ja sõbralikkust enese vastu. Näiteks häirivad sind väga isekad inimesed, aga siis avastad enda seose isekusega – tahtmine teiste eest vastutada, neid ülemäära abistada on ju tegelikult isekuse ilming.

Lubades endal tutvuda oma tumedama poolega, muutud vabamaks ja saad enesekindlust juurde. Sa oled inimene nagu iga teinegi, mitte musteretalon, kes peab kartma oma aujärjelt kukkumise pärast. Sind ei ole võimalik enam niisama lihtsalt provotseerida. Nüüd ei mõju teiste varjuküljed sulle enam nagu punane rätik härjale. Kuidas see võimalik on? Teadlikkus vabastab. Tõde võib olla korraks valus, aga siiski vabastav. Tundmatu ja võõras on hirmutav just sellepärast, et sellele mõeldakse kartmisväärseid omadusi juurde.

Kuidas sa endasse suhtud?

Mõnikord tahab teise inimese varjukülg sulle märku anda, et nii nagu tema suhtub sinusse, teed sa seda ka ise. Tegeled enesele märkamatult enesesabotaažiga, aga süüdistad kõiges teisi. Näiteks võib sul olla kiusakas ülemus. Teie omavaheline suhtlus kinnitab sulle taas ja taas, et ta on su vastu ebaõiglane ja üleolev. Sulle ei meeldi kindlasti ülekohus ja ülbus. Kuidas see olukord laheneks? Esmalt tuleks tõmmata fookus iseendale. Võib-olla avastad, et oled ka ise enda vastu liiga karm. Nõuad endalt liiga palju, hellitad end liiga vähe – ühesõnaga oled enda vastu ülekohtune. Oled arvanud, et oled kõigi vastu mõistev ja leebe ning peitnud oma vaateväljast tohutu enesekriitika, millega ise ennast piitsutad. Tuleb välja, et sinu enda tumedamas pooles on sama palju ebaõiglust kui su ülemusel. Tõe tunnistamisele ja teadvustamisele peab järgnema mitte enese süüdimõistmine vaid aktsepteerimine. Asjalood on nii, isegi kui see ei paista mulle meelepärane. Nüüd on võimalik parandusi ja uusi valikuid teha. Ole nüüdsest enda vastu leebem ja tunnustavam. Kindlasti leiad paljutki, millega enda puhul rahule jääda. Ülemus oli ülekohtune – selge see, aga ära sina ole. Reegel, mida järgida on lihtne ja konkreetne: tegele üksnes enda, mitte teiste suhtumisega iseendasse. Mõne aja pärast kaotab ülemus sinu «kiusamise» vastu huvi.

Nõiaringist välja

On sinu enda valik, kuidas reageerida kaasinimestele, kes su varjuküljed n-ö käima tõmbavad. Üks võimalus on vihastada või tunda enesehaletsust. Niiviisi konflikt säilib ja sa võid veel korduvalt ja korduvalt kogeda selle inimesega süütunnet ja süüdistamist, ründamist ja enesekaitset. Teine võimalus on reageerida kaastundlikult ja lubavalt, andes teisele õiguse olla nagu ta on ning vaadata uudishimulikult enda sisse. Selliselt teed uutmoodi valiku ja astud nõiaringist välja. Magustoiduks annad veel andeks endale ja neile, kelle pealt su varjuküljed vastu peegeldusid.

Kui sa suudad oma varjukülgi vaadelda nimetamata neid valeks või halvaks, siis ei tekita nad sinus enam pinget. Nad lihtsalt on, sa lihtsalt lubad endal olla koos nendega ja nad ei torgi sind enam. Nii saavad nad integreeruda. Kõik sõltub sinu otsusest.