Psühholoog selgitab: milline on eluterve lähedusvajadus ja kui palju kallimaga aega koos veeta?

Foto: Fabrice Michaudeau / PantherMedia / Scanpix

2016. aasta alguses avaldati Minnesota Ülikoolis tehtud uuring, kus oli seitsme aasta jooksul jälgitud 47 000 abielupaari.  Selgus, et abikaasaga koos veedetud ajal oldi keskmiselt kaks korda nii õnnelikud kui üksi olles ja ühiselt tehtud tegevusi hinnati mõttekamateks või vähem stressitekitavaks. Kõlab ilusti? Aga ometi võib paarisuhe keeruliseks minna, kui kogu aeg ainult koos olla tahetaksegi.

Kui teraapiasse jõuavad paarid, kellel läbisaamine ei suju, siis kindlasti palub terapeut neil kirjeldada seda, kui palju aega veedavad nad eraldi (kumbki omaette),  kui palju lastega ja palju aega ollakse kahekesi. See küsimus paneb inimesi tihti mõtlema ja mõtlemise tulemus ei pruugi olla meeldiv. Väikeste laste vanemad võivad sunnitult möönda, et juba mitu aastat pole leidnud seda õiget kahekesiolemise aega või siis imestavad, et aga kas see on siis ikka nii oluline. Osa paare pöördubki terapeudi juurde põhjusel, et üks näeb teist aina omaetteoleku soovi rõhutamas; teine jälle tunneb, et suhe tahab teda alla neelata, tema «mina» ära kaotada.

Suhte alguses armunutena on tavaline, et mõlemal poolel on soov kogu aeg koos olla. Teisest eemalolemine tundub vaat et füüsiliselt valusana, mõtted on nagunii ainult kallimal. Kui ollakse natuke rahulikumasse seisu jõudnud, hakkab kumbki märkama, et koos-või eraldi olemisega on seotud nagu mingid probleemid – üks tahab rohkem ja teine vähem. Võib-olla on ka sõbrad või pereliikmed solvunult kurtnud, et miks sul meie jaoks enam kohe üldse aega pole. Võib-olla on kannatama hakanud töökohustused – kui isegi tööluusi kallima pärast ei tehta, on ometi võimalik suurem osa ajast temaga võrgus veeta.

Piirid paika

Juba suhte alguses, esimeste taoliste ebakõlade tekkides või veelgi varem, võikski rääkida sellest, milline on kummagi poole ettekujutus koos ja eraldi veedetud ajast. Oluline on tunnistada, et erinevused on normaalsed, ei peaks pidama teist hoolimatuks, kui tema vajadus läheduse või autonoomia järele meie omast erineb. Lõppeks on selliste erinevuste sügavamad põhjused meist endist sõltumatud, olles seotud kas temperamendi või lapsepõlvekogemustega. Mõjutajaks on ka varasem elu – kes on kaua omaette elanud, sel on suurem vajadus ka omaette olla; kes tuli suhtesse kas otse vanematekodust või eelmisest suhtest ja pole pea kunagi üksi hakkamasaamist kogenud, vajab kindlasti rohkem koosolemise aega.

Ideaalis peaks lastega peres olema aeg jagatud võrdselt – samavõrra aega tuleks pühendada nii endale, kaaslasele kui lastele. Siin peaks meelde tuletama neid juba natuke kulunud väljendeid. Teate küll – et õnnelikel vanematel on õnnelikud lapsed ja et õnnelik paarisuhe on laste heaolu alus. Mõni võib tunda end egoistina kui soovib lastest ja kaasast eraldi olla, ent mõelgem – kas me saame olla head vanemad, kui meid ennast õieti polegi, meie «mina» on kuskile erinevate peresuhete sisse ära kadunud? Ja kas ei peaks õnnelik paarisuhe tähendama seda, et me saame suhtes olla rohkem mina ise, saame kogeda ja kindel olla, et meid aktsepteeritakse ja meie edenemist igal rindel toetatakse.

Aga sõbrad?

Sõbradki ei pea paarisuhtes tingimata ühised olema. Mõni ühine hobi tugevdab suhet, aga eemaloldud ja muude tuttavatega veedetud aeg on samuti tähtis. See paneb ka partneri järele igatsema ja tekitab soovi temaga uusi elamusi, kogetut jagada. Ühe partneri sõbrad ei pea isegi teisele meeldima. Jah, kui on väga suur vastumeelsus, tuleks sellest rääkida – kui mingi käitumismaneer ei meeldi, siis on see väiksem probleem kui totaalselt erinevad väärtushinnangud. Kui sõbrad aga partnerisse vaenulikult või põlastavalt suhtuvad ja seda väljendavad, siis on see muidugi koht, kus tuleb teha valikuid.

Konkreetsuse soovijad võiksid teada, et üks tuntumaid abieluõnne uurijaid John Gottman on öelnud, et rahulolevad paarid veedavad koos 12-15 tundi ärkvel, teleka- ja lastevaba aega nädalas. Kuidas tuleks siis neid tunde veeta? Kas kino läheb arvesse? Aga ühiselt jooksmas käimine? Jah, võib minna, aga vaid siis, kui tahetakse kinno minna mitte niivõrd filmi pärast, vaid pigem selleks, et armsa inimesega koos olla. Mäletate, kuidas oli siis, kui te alles armusite ja kohtamas käisite? Seega, arvesse lähevad need tegevused, mida teete just ja eelkõige selleks, et partneriga koos olla.

Ühiselt veedetud aeg võiks tähendada ühiseid tegevusi ja kindlasti ka rääkimist. Viimane omakorda ei pea kohe kindlasti piirduma ainult suhtest või tunnetest rääkimisega. Sobib naljatamine, maailma- ja tööasjade arutamine, isegi kuulujutud (on nimelt leitud, et nö kolmandast isikust rääkimine suurendab partneritevahelist lähedust). See aeg peaks olema ka nutivaba – kui kahekesi samas toas olles üks või mõlemad partnerid chat’ivad aina oma internetituttavatega või jälgivad nende tegemisi sotsiaalmeedias, siis pole see paarisuhte kvaliteetaeg vaid paras netigrupikas või turuplats.

Üks konkreetne asi aga veel – kui te ei suuda kodus WCs käia ilma, et paar meetrit eemal toas olevale kallimale sõnumeid saadaks, siis seda lähedusvajadust on natuke liiga palju.