/nginx/o/2017/01/05/6228859t1hd1be.jpg)
Kallimatest lahkuminek on üks kummaline asi. Keegi, kes on sulle olnud kõige intiimsemalt lähedane, muutub äkitselt võõraks. Positiivsed emotsioonid muutuvad negatiivseteks, seal, kus enne oli armastus, on nüüd vimm, ükskõik kui tsiviliseeritult lahkuti ja kui väga enda arvates sõpradeks jäädakse.
Vimm tekib juba kadunud unistuse leinamisest, sest vähemalt mina loodan lootusetu romantikuna ikka alati alguses parimat. Ma loodan, et me jääme kokku ja saame oma erimeelsused lahendatud ning kui lõpuks siiski kaotust tunnistan, on nii inimlik muutuda kurjaks, tõredaks, pettunuks või kättemaksuhimuliseks.
Kättemaks endise kallima vastu – ja ma kasutan sõna «kallim» väga vabalt, mõeldes sellega nii seitsmeaastast kooselu kui mõnekuist põgusat afääri – on aga selline asi, mida ma kardan nagu tuld. Ma olen lihtsalt väga, kuidas nüüd öelda, aus ja intensiivne nendega, kelle endale lähedale lasen. Kui nad kaugenevad, jääb neile minust mitte ainult segaseid tundeid tekitavad mälestused, vaid muljetavaldav hulk delikaatset infot. Kas või seegi teadmine, et ma siin kolumni kirjutan nagu tõeline moodne naine.
Kui nüüd mõelda, et need mehed, kes teavad minust nii saladusi kui muidu intiimseid detaile, peaks hakkama hauduma kättemaksu, katab mind tõeline hirmuvärin. Loomulikult ma olen nendega rääkinud nii internetis kui telefoni teel seksikat juttu ja meie ühiseid seiklusi väga detailses vormis uuesti kirja teel läbi elanud, kui himu on suur, aga kokku pole võimalik saada. Loomulikult ma olen neile nõrkusehoos öelnud, et nad tegid mulle haiget või et ma olen neisse armunud või et ma nägin neid just unes.
Loomulikult võiksid nad seda kõike mu vastu ära kasutada, aga samas usun ma – ja ma ei ole seda alati uskunud –, et pean neid inimesi usaldama, kes olen endale kallimaks võtnud.
Kuidas teame, et peaks usaldama?
Siit aga tulebki selle nädala kõige suurem küsimus vallalistele naistele: kust me ikkagi teame, et peaks usaldama? Selle pärast, et nad ütlesid, et ma olen neile kallis? Et nad mõtlevad mu peale? Et nad hästi kõvasti kaissu võtsid ja hommikul autoga tööle viisid? Et nad on mu vastu hoolitsevad ja kenad? Noh, Margus Sepp oli ka oma ohvrite vastu kena, kui neilt intiimseid videoid ja fotosid meelitas, et siis raha välja pressida.
«Aga internetis peabki ettevaatlik olema! Aga kaine mõistus ju ütleb, et pole vaja ennast paljastada!» Nii karjusid kõiketeadvad internetikommentaatorid ja valvekombluspolitseinikud, kui siin portaalis ohvrite kaitseks arvamuslugude kaudu välja astuti ning mina ei suutnud ära imestada, kuidas küll see kõik üldse tänapäeval võimalik on. Kuidas on võimalik, et on veel kaasakaagutajaid, kes ütlevad, et naised on ise lollid, kui nad haavatavasse olukorda sattuvad?
Mina ei ole kunagi endast vallatuid pilte internetimeestele saatnud, sest ma ei pea üksinda mobiilikaamera eest poseerimist lihtsalt kuigi seksikaks. Küll aga on juhtunud, et kokku saades tuleb fotokas voodisse kaasa või ilma võimaluseta kohtuda aetakse asjad sõnadega ära. Ka need sõnad ja fotod jäävad ju alles ning ma olen sellest täiesti teadlik, aga ometi ei põe eriti oma seiklusi. Sellepärast ka, et usaldan oma kallimaid, aga peamiselt ikkagi soovist elada. Julgelt, pööraselt, suurelt, ilma kahetsusteta ning teades, et kui vaja, saan alati pöörduda politseisse.
Kuulsin just lugu ühest paarist, kes oli olnud kihlatud. Mees oli naisele lubanud taevast tähed ja Õnnepaleest uue perekonnanime tuua, kõik oli ilus kui muinasjutus. Siis aga läks see paar vahetult enne pulmi lahku, mehele lihtsalt ei sobinud enam ja pole isegi eriti oluline, miks. Küll aga eskaleerus siinkohal olukord, kui maha jäetud pruut pani pildid paari omavahelistest vestlustest Facebooki avalikku albumisse.
Loomulikult oli selle naise süda murtud, ma saan sellest aru. Murtud süda on üks vana raibe, ta valutab hullemini kui purustatud kondid, aga ometi ei tohiks see meid julmaks muuta. Endisele kallimale kätte maksmine on julm ning põgusa kallima intiimsete saladustega lehvitamine lisaks sellele kriminaalne.
Kõik koopasse elama?
Kokkuvõttes oleks loomulikult kõige turvalisem elada üksinda oma koopas ja üldse mitte kedagi ligi lasta, aga nii ju ka ei saa. Seega ekslemegi me kõik inimsuhete lahinguväljal, kust kokkuvõttes keegi võitjana välja ei saa tulla. Noh, võib-olla need saavad, kes lõpuks ikkagi pärast mõõkade ristamist oma eluarmastusega koos päikeseloojangu poole ratsutada saavad, aga kui paljud meist sinna jõuavad?
Mina ei ole veel jõudnud. Ja sellest hoolimata püüan ma olla lahke. Hea. Eetiline. Vaikida, kui vaja, kurta sõbrannadele oma hingepiinadest ning siis parema inimesena edasi minna. Lihtsalt – ja ma väga loodan, et ei pea ma oma sõnu sööma – mina otsustan põdemise asemel elada ning, jah, elamise sisse kuuluvad ka need korrad, kui toksin internetivestlustes meestele meelaid lauseid nende ihuliikmete kohta.