Filmisoovitus: pöörane psühhopõnevik, kus miski pole nii, nagu näib

Kaader filmist. Foto: outnow.ch

Paul Verhoeveni kahele Kuldgloobusele nomineeritud «Temake» («Elle») on film, mis haarab vaataja täielikult oma kõditavate ja kõhedate käppade vahele. See paneb mõtlema, ärritab, annab võimaluse samastuda – et siis järgmisel hetkel sind eemale tõugata. See on tõeline tunnete karussell.

Draama

2 h 11 min

Režissöör Paul Verhoeven

Osades Isabelle Huppert, Christian Berkel, Anne Cosigny, Laurent Lafitte

Kinodes alates 5. jaanuarist

Mulle on alati tundunud müstiline, kuidas filmi sisututvustus tavaliselt filmi enda kohta midagi ei ütle. See peabki olema päris keeruline töö – püüda leida see ühelauseline essents, millega vaatajat kinno meelitada, samas midagi olulist ära andmata, et põnevus säiliks.

Selle filmigi kohta on peategelast kehastanud näitlejanna Isabelle Huppert öelnud, et on võimatu «Temakesest» rääkida, ilma et sa midagi paljastaksid ja erutavaid süžeepöördeid reedaksid. Saan nüüd, pärast selle põneva, lausa küüsi närima paneva filmi vaatamist sellest väga hästi aru. Aga proovime siiski – rääkida nii, et midagi väga ära ei räägiks.

Huppert kehastab karmi ärinaist Michéle’i, kes tegutseb justkui poisikeste maailmas. Teda vägistatakse tema omas kodus, avakaader ei anna võimalust hinge tõmmata, kui juba sündmused käima lähevad. Ja mitte lihtsalt sündmused, vaid sündmused, mis panevad sind esimesest hetkest mõtlema, peategelast analüüsima, teda korraga vihkama ja samas talle kaasa elama. Michéle ei lase vägistamisel oma elu muuta, küll aga kavatseb ta teo tegija üles leida ning talle kätte maksta. Aga seda muidugi prantslannalikul kombel – jaheda muigega, end emotsionaalselt mitte eriti kõigutada lastes.

Michéle’i kummalisest ja isegi natuke glamuursest elust ülevaadet saades tekib kohati paratamatult tunne, et kõik need kõrvalliinid vääriksid omaette filmi. Ning võiks isegi fantaseerida, et mingis reaalsuses ongi need lood kõik omavahel seotud, filmid lihtsalt pole veel valmis saanud. Näiteks Michéle’i tossikesest poja Vincenti (Jonas Bloquet) pöörane ja naeruväärne armulugu paistab nagu natuke kreisi romantiline komöödia, mis otsapidi korraks läbi «Temakese» jookseb. Parima sõbranna ja äripartneri Anna ning tema abikaasa Roberti vahel tekkinud (või alati seal olnud?) armukolmnurk on nagu film abielupaarist, kelle suhe pannakse proovile. Sellised tunduvad mitmed stseenid sellest filmist – justkui astuks Michéle teiste eludesse sisse, põgusalt, et sealt uuesti edasi lennelda.

Michéle’i vägistajaotsingud paljastavad nii palju kihte ja suhtemustreid, et kohati on võimatu järgegi hoida. Ometi ei jää hiljem tunnet, et seda kõike oleks olnud liiga palju – vastupidi, just see liinide ja põhjuste rohkus on midagi, mis teeb filmi hingelähedaseks ning mille üle sa leiad end ka päevi hiljem mõtlemas. Ahaa, see episood isaga võis tähendada ka seda... Ja-jaa, nüüd ma saan aru, miks see ema-asi nii oli. Ah soo, vot see võib küll selgitada, miks ta seal keldris just nii tegi...

Verhoeven, muide, on ise tagasi lükanud hinnangud, nagu oleks tegemist erootilise trilleriga – umbes nagu oli tema väga tuntud film «Ürginstinkt». «Niiviisi arvavad inimesed peavad kinno minnes pettuma,» ütles režissöör ajakirjale Film Comment. «See lugu pole erootiline, see on lugu vägistamisest, erootiline triller oleks ju väga imelik sel puhul, kas pole. Muidugi võib vägistajale vägistamine erootiline tunduda, kuid vägistamine pole üldiselt miski, mida erootiliseks nimetada.»

Verhoeven usub, et tegemist on filmiga, millesarnast pole ta kunagi teinud. Ma pean nõustuma: tegemist on filmiga, millesarnast ma kunagi pole näinud. Oskan seda iseloomustada vaid ühe sõnaga: pöörane.