/nginx/o/2017/01/04/6225667t1h7185.jpg)
Ma ei tea, kuidas teistes peredes, aga meile valmistab koolivaheaeg pehmelt öeldes peavalu. Loomulikult on tore, et mina saan kauem magada, rahulikult silmad pähe joonistada ja rõõmsalt kella kümneks tööle minna. Ja nüüd tulebki see suur AGA – mis lapsest saab? Koolivaheajast kirjutab portaalis Minu Pere blogija Maarika.
Muidugi on meil olemas vanavanemad, kuid olgem ausad – ega kümnene sinna enam eriti ei kipu. Pealegi on meie vanavanematel arusaam, et kuna nende poeg on veel gümnaasiumi viimases klassis, siis ilmselgelt on meie pesamunast piiga nende arvates sülelaps. Kas ta ikka oskab üksi üle tee minna, äkki ta eksib ära? Ja nii edasi.
Kui piiga tahaks veel külastada oma linnas elavaid klassikaaslasi või koos tüdrukutega õues mängida, viiks vanaema ta igaks juhuks käekõrval kohale ja parema meelega istuks ise kõrval. Pealegi on mu enda lapsepõlvest jäänud üsna ebameeldiv mälestus sellest, kuidas meid vanaema juurde kupatati, sõbrad jäid ju maha, ja ma ei olnud just vanaema lemmiklaps…
Meie peres on ka suuremad lapsed, aga nemad on juba täiskasvanud, ja neil on omad tööd ja toimetused. Kui nemad käisid põhikoolis, olid nad kodus üksteisele seltsiks, mingil ajal olin ka mina beebiga kodus, ja alati olid meile lubatud kõik nende sõbrad. Nüüd, n-ö üksiku lapsega on ikka paras laveerimine terve koolivaheaeg. Elame maal ja meie naabritel pole samaealisi lapsi ning kuna piiga käib koolis Rakveres, elavad tema sõbrad kõik seal.
«Sa oled oma piiga ära nännutanud, kas laps üksi kodus ei saaks olla?» küsitakse mu käest.
Edasi loe juba portaalist Minu Pere.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)