Ajaviiteleht aastal 1933: noor naine ja vananev mees omavahel ei sobi

Abielupaar, foto võetud aastal 1938. Kauaks paar kokku jäi, selle kohta andmed puuduvad. Foto: Mary Evans/Vanessa Wagstaff Coll / Scanpix

Millised hädaohud valitsevad noori abielusid? Millised on noorte meeste ja vananevate naiste vahel? Neile ja teistele põletavatele küsimustele otsis vastuseid 1933. aasta 28. mai Ajaviiteleht.

Milline peab olema abiellujate vanaduse vahe? Ameerikas püütakse juba pikemat aega statistiliste andmete varal teha kindlaks, millist osa etendab vanaduse vahe abieluõnne juures. Kuna andmeid kogutud kaua ja laialdaselt, on nüüd ka juba jõutud enam-vähem selgusele, milline peab olema abiellujate vanadus.

Varased abielud on kahjulikud, väidetakse üldiselt. Kui neiu, kes pole veel 20 aastat vana, abiellub mehega, kes on temast viis või rohkem aastat vana, näib lahutus enamik juhustel olevat möödapääsematu. Nii noor naine on ainult harva küps abiellumiseks. Tal puuduvad veel igasugused tõsisemad kogemused elust.

Neiu, kes abiellub 20-30 aastate vahel mehega, kes tema aastatele enam-vähem lähedam, ei pruugi sellisel määral karta lahutust. Kui mees liig palju vanem, kerkib see hädaoht aga uuesti esile. Kui tahetakse abielust leida õnne, ei tohi mees kunagi naisest liig palju vanem olla. Pigemini võib ta osutuda juba vähe nooremaks.

Noor naine näiteks ei leia vananeva mehe juurest kaugeltki kõike seda, mida abielust otsib. Vananev mees muutub peaaegu alati teataval viisil lapseks, nii et naine võib paremal juhul tema vastu kanda südames kaastunnet, aga mitte armastust.

Parimaks abiellumise ajaks osutub meestele teadlaste arvates 29. ja naistele 24. aasta. Selles eas ettevõetud abiellumistest lõpevad ainult vähesed lahutusega. Kõige hädaohtlikumad on aga need abielud, kus kumbki pool pole veel 20-aastane. Selliseid abielusid nimetavad teadlased ainult kergemeelseks, millest hoiduma peab igaüks, kes ei taha mängida tulega.

Abiellujate vanadus on mitmesuguste rahvaste juures isesugune.

Isegi seadus ei luba igalpool abiellumist ühesuguses vanaduses, vaid siin leidub tunduvaid erinevusi. Abiellujate keskmine vanadus ei sõltu aga kusagil neist seadustest, vaid sammub ikka iserada. Saksamaal näiteks tohivad abielluda naised 16- ja mehed 21-aastaselt. Seda võimalust ei kasutata aga kuigi palju. Enamik naisi abiellub seal 22-25 ja enamik mehi 24-27 aasta vahel. Kui selleks vajadus, võib ka neiu abielluda varem kui 16-aastaselt. Noormees võib erilistel puhkudel abielluda juba 18-aastasena.

Itaalias tohib abielluda nooremalt.

Kui noormees 16 aastat vana, võib ta minna kosja. Neiu peab olema vähemalt 14-aastane. Nii esimeste kui ka teiste juures on selleks tarvilik aga vanemate nõusolek. Kuna itaallased lähevad paari noorelt, on nende abielud ka väga lasterikkad. Kuus-kaheksa last on tavaliselt siin igas perekonnas. Vaid viimasel ajal on laste arv näidanud vähest languse tendentsi.

Meie kliimas ei saa inimesed suguliselt küpseks nii vara.

Selleks, et sünnitada tervet last, peab teadlaste arvates olema mees 21 ja naine 18 aastat vana. Täieliku küpsuse saavutavad mees ja naine aga siiski alles hiljem.

Ekslik oleks lükata abiellumist liig kaua edasi.

Vanemate inimeste abielusid ei saa kuidagi pidada täiuslikuks, nii nagu neidki abielusid, kus üks pool noor, teine aga juba vananema hakkab. Viimasel juhul on paratamatu, et noorem pool kaldub kõrvalehüpete tegemisele. Noor naine näiteks ei leia vananeva mehe juurest kaugeltki kõike seda, mida abielust otsib. Vananev mees muutub peaaegu alati teataval viisil lapseks, nii et naine võib paremal juhul tema vastu kanda südames kaastunnet, aga mitte armastust. Abielu, kus esiplaanil kaastunne, valmistab ühele poolele aga alati ainult piina. Õnnest ei saa siin olla juttugi.

Kõige kohasem abielluda arvatakse olevat siis, kui mees on 25 ja naine 22 või 23 aastat vana. Neis aastates saab inimene ka juba vaimselt küpseks.

Peale maailmasõda hakati igal pool maailmas sõlmima

abielusid, kus mees naisest noorem.

Alul hakati lööma sellepärast häirekella, öeldes, et sellised abielud on bioloogiliselt hädaohtlikud. Moodsamad teadlased vaidlevad aga sellele nüüd vastu, kinnitades, et iga uus asi ei pruugi olla sugugi halb, kuigi vanameelsed kipuvad seda toonitama, et see peamiselt tingitud ainelistest oludest. See väide on aga nüüd ümber lükatud.

Armastus vanemate vastu on siin tihti alateadlikuks põhjuseks. Nii nagu poeg armastab ema, ta

võib ka armastada enesest vanemat naist.

Noormehed, kes arad, pöörduvad peaaegu alati vanemate naiste poole. Naine oma oskuse ja kogemusega aitab alati peletada noormehe arguse. Noormees otsib selliselt naiselt tuge, head ja usaldusrikas sõprust, mida nooremad tütarlapsed oma kergemeelsuses säherdusel määral kunagi pakkuda ei suuda. Kui noormees abiellunud enesest vanema naisega, kellega olemas hingeline sobivus, kahetseb ta harva seda.

Nii palju vanadusevahest abiellujate juures. Nagu toodust näha, on see tähtis, kuid siiski ei tohi kunagi vanadusevahest kõiki sõltuvaks teha. Sobivus, ühised huvid ja armastus mängivad abiellumisel palju tähtsamat osa. Peamine nõu on abiellumisel ikkagi armastus ja kehaline küpsus, mis kindlamad alused õnnele.