See kiri on mulle, mu kallitele ja ka sulle, armas võõras. Sulle, kes sa oled sellest kõigest parem. Sulle, kes sa väärid kogu maailma õnne, sest enamasti sead sa kõigi teiste heaolu enda omast ettepoole.
Ära lase inimestel enda peal trampida! Aitab ahelatest ja ahistamisest. Murra vabaks, sea enda huvid esikohale ja leia keegi, kes on vähemalt sama napakas kui sa ise. Inimene, kes hoolib ja teeb seda siiralt, südamepõhjast ja kogu hingest. Inimene, kelle jaoks on sinuga veedetav aeg prioriteet, mitte rutiinne kohustus.
Ära lepi kunagi kaaslase või sõbraga, keda sa mingil põhjusel usaldada ei saa. Põhjus pole siinkohal oluline – hetkest, kui kaob usaldus, pole enam tagasiteed.
Sa oled iseseisev ja ükski inimene ei täienda sind. Sa oled ise aastast aastasse ropult vaeva näinud, et olla see, kes oled ning jõuda sinna, kus oled. Terves selles pagana galaktikas ei eksisteeri isegi mitte poolt põhjust, miks sa peaksid leppima kellegagi, kes ei kohtle sind kui kullatera.
Sa väärid paremat! Ära otsi talle enam vabandusi. Sa väärid kedagi, kes tahab olla sinuga ja ainult sinuga. Sinu rõõm on tema kõige suurem rõõm. Sinu valu on tema kõige suurem kurbus. Sa tead, et see on nii, sest tema rõõm on ju sinu kõige suurem rõõm ning tema valu sinu jaoks suisa talumatu.