Lugeja pahandab: kas mehed ongi ainult ressursiallikas? Ehk mõtestaks elatissüsteemi ümber!

Foto: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

Ühel ilusal päeval, kui ma tundsin, et olen valmis saama emaks, tekkis minu elus tõsine tagasilöök. Olin sellistest juhtumitest kuulnud, aga see kõik ei puudutanud ju mind. Sel hetkel hakkas puudutama. Nimelt armusin «teise käigu» mehesse. Tal on eelnevast suhtest kaks last. Tubli ja kohusetundliku mehena maksab ta igakuiselt neile elatist. Kõik on hea ja tore. Kui ta ükskord oma lastest teada andis, hakkas ta mulle enamgi meeldima: minu tulevaste laste heaolu on tagatud (näiteks juhul, kui peaksin ootamatult sussid püsti viskama), kuna tegu on ausa ja hea mehega. Lisaks sellele ta mitte ei maksa ainult elatist, vaid osaleb ka olulisel määral laste elus. Meile kirjutab lugeja Triinu.

Nüüd aga probleemist, mis tekkis. Mees ei taha lapsi enam juurde saada. Mitte, et tal oleks midagi laste vastu, ei. Aga miks, seda ta algul rääkida ei tahtnud, ju oli häbi. Tundsin end tõsiselt muserdatuna. Miks ometi? Üle aasta ootasin ja lootsin, et ta meelt muudab või vähemalt ütleb, miks. Viimaks sain ka vastuse. Ta ei saa omale rohkem lapsi lubada. Raha ei teeni niipalju, et tunneks end tulevikus turvaliselt. Mainin siinkohal, et ta teenib üle keskmise eesti palka. Pärast alimentide maksmist aga summa väheneb niivõrd, et ta kartis, et uut majanduslikku krahhi ta enam üle ei ela. Hiljem tunnistas, et alles pärast lahutust sai ta teada oma õige väärtuse.

Seejuures on veel häiriv asjaolu, et omade ja eelnevate laste vahel tekib rahaline vahe. Eelnevad lapsed peavad saama eelisõiguslikult raha ja kuidas uue pere lapsed üles kasvatatud saavad, pole enam riigi asi, ehk alimente makstes uusi lapsi arvesse ei võeta. Kohtulahendid on ühesed – haruharva vähendatakse elatisraha suurust, enamasti hakatakse juurdegi maksma.

Viimaks saabus mu õnnepäev. Mees sai palgakõrgendust ja see lubab nüüd meie perre ka uue ilmakodaniku. Olen õnnelik. Aga õnn ei kesta kaua. Kuna miinimum palk kasvab ennak-tempos, kasvab ka makstav elatis. Tulevikuväljavaated on tumedad. Kahe aasta pärast, kui kõik samas vaimus jätkub, olen sunnitud ülal pidama hakkama osaliselt ka oma elukaaslast. Palk ei jõua järele. Kas tõesti mehed on kui ressursiallikas? Ja kui mees on oma «ülesande» täitnud, võib ta nagu kaltsu minema visata ja helge elu on garanteeritud! Seejuures ühiskonna seisukoht on, et ära võta «teise käigu» meest. Kus on võrdõiguslikkus?! Et kui mees on oma «ülesande» täitnud, on tema edasine kohus oma elu sinnapaika jätta? Pole ime, et tillid püksi jäävad! Kellele on vaja, et temast saaks ori ilma õnneta? Rääkides orjusest – kui pangaorjuse puhul miinimumelatis jäetakse mehele alles, siis alimentide puhul pole oluline, et mees ise toime tuleks. Elatis peab saama makstud, mees elagu sellest, mis järele jääb. Kui jääb.

Kardan südamest, et alanud aastal kahe-, või lausa kolmekordistub enesetappude arv meeste hulgas, kes süsteemi poolt nurka mängitakse. Isegi lahutus või rohkem teenimine ei aita, kui just kolmekordset palgakõrgendust silmapiiril pole. Seejuures on kummaline, et meestele poleks justkui enam kui kahe lapse üleskasvatamist ette nähtudki.

Tulevik on tume. Ja mitte ainult meie majanduslik heaolu, vaid kogu Eesti rahva tulevik. Kui mehed keelduvad laste saamisest, siis ei ole ka noori uusi eestlasi. Kui me just hordides «uusi eestlasi» sisse ei vea. Tulevik on meeste kätes, võidelge enda eest! Kaua see feminismiteema teid enam alla surub. Pole enam nurka, kuhu end kokku pigistada. Nüüd nagu ongi see koht, kus tuleb häbi maha suruda ja tunnistada, et jah, tehakse küll liiga!

Karm standard

Enam kui 20 aastat on lähtutud elatise määramisel ühest üha karmistuvast standardist. Lahus elava vanema makstav elatis on minimaalselt pool riigi määratud miinimumpalka. Esialgu pidi elatise maksjale endale elamisväärne raha kätte jääma. Et aga elatisi jäädi võlgu, siis leiti, et ei – elatis tuleb ennekõike maksta ja siis vaata, millest ise elad. Võlad hakkasid kuhjuma kiiremini. Lahendus? Makstud elatiselt ei antud enam tulumaksu tagasi. Sisuliselt oli tegemist elatise hüppelise kallinemisega 20 protsendi võrra. Lahus elavad mehed kui paariad ei tohi nuriseda.

Kui 1995 aastal pool neto miinimumpalgast moodustas keskmisest netopalgast 9,5 protsenti, siis 2017. aastaks oodatakse, et pool bruto miinimumpalka ületab 25,4 protsendi piiri keskmisest palgast. Kas on laste kasvatamine ajas tõesti kaks ja pool korda kallimaks läinud? Tuletame meelde, et jutt peaks olema minimaalsest elatisest.

2017. aastal on lapsele makstav minimaalne elatis pool 2017. aastal kehtivat miinimum brutopalka – see on 235 eurot. Seadus kohustab mõlemat vanemat lapse ülalpidamisse võrdselt panustama ja riik annab lapse kasvatamiseks veel 50 eurot toetustki. Ühe lapse minimaalseteks kuludeks perekonnaseaduse mõistes on 2017. aastal 520 eurot. 2014. aastal Tartu Ülikooli Rakendusuuringute keskuse (TÜ RAKE) uuringus, kus analüüsiti 11 297 leibkonna kulusid, jõuti järeldusele, et ühele lapsele kulub keskmiselt 280 eurot. Keskmiselt, mitte minimaalselt.

Äkki on see pool bruto miinimumpalka pisut ülepingutatud? Ehk oleks aeg sellest standardist loobuda ja kehtestada uus, keskmisele palgateenijale võimetekohasem, elujaatavam ja reaalsusele vastavam?  näiteks viiendik neto mediaanpalka (statistilist keskmist teenivad märksa vähemad inimesed, kui pooled). Et keskmine inimene on suuteline tagama pool elamiseks vajalikust rahast kolmele lapsele ja terve vajaliku rahasumma endale. Tänavu peaks neto mediaanpalk statistikaameti andmetel olema 800 euro lähedal, viiendik sellest on 160 eurot. Lapse kulude katmiseks koos teise vanema ja riigi panusega uljad 370 eurot. Ka TÜ RAKE uuringust möödunud aja inflatsioon peaks sellega kaetud olema.

Kuidagi tuleb võtta arvesse ka uued lapsed, et laste vahel ei tekiks majanduslikku ebavõrdsust. Täna on seadusesse kirjutatud, et kohus võib elatise määramisel elatise maksja majanduslikku seisu arvestada ja arvesse võtta tema teisi lapsi. Kohus võib. Ehk et kui varasemast elust lastel tekib suure kiirusega kasvava miinimumpalga tingimustes õigus järjest suuremale osale isa palgast, siis isaga koos elavate laste õigused saavad kaitstud vaid siis, kui isa pöördub oma varasemate laste vastu kohtusse ja kohtuniku suva osutub armuliseks. Ehk oleks mõistlik see olukord vahetult seadusega reguleerida?

Võttes arvesse asjaolu, et tänapäeval äpardunud suhe enamasti lõpetatakse (kui mitte mehe, siis naise poolt), mitte ei jääda omavahel kraaklejateks, nui neljaks. Kohtunik võib ka otsustada, et isa teenigu lihtsalt rohkem. Asi see mitmel töökohal Eesti keskmisest oluliselt rohkem teenida siis ära ei ole. Kõik ju tahavad palgata spetsialisti, kes samaaegselt ka konkurendi juures töötab!