Marin: kas teie mängite meeste jaoks kedagi teist?

Foto: Erik Reis / PantherMedia / Scanpix

Kas meeldiva vastassoost inimese huviorbiiti sattudes jääte rangelt iseendaks või maalite igaks juhuks endast parima võimaliku pildi, mis mõnes tahus päriselt teiega väga sarnane ei pruugi olla? Mina pole sellest patust sugugi prii, olen endast ikka esimese hooga jumalannalikke kuvandeid loonud. Ja loll olin. See teesklemise teema on veidi nagu traditsioonilised uusaastalubadused. Olge nüüd ausad, kellele te rohkem meeldiksite, kui need täituksid? See trennihull kondine mittesuitsetav karsklane ei ole toredam praegusest elurõõmsast persoonist. 

Otsustasin mõnda aega tagasi taktikat muuta ja tundub, et see on edukalt läinud. Uus võte ei seisnegi muus erakordses kui selles, et uus kaaslane peaks sobituma minu olemasolevase ellu, mitte mahtuma sinna siis, kui spetsiaalselt jõuga ruumi teha. Seega – pimekohtingukaaslane, kelle jaoks kuidagi ekstra aega ei olnud, saigi esimesel korral ühele suurele peole kaasa võetud, mis koosnes umbes kolmekümnest minu sõbrast. Teine noormees tuli samal põhjusel kaasa uusi vibraatoreid tutvustavale üritusele. Kolmandal korral kroonis mu strateegiat edu ja korjasingi täieliku peavõidu üles.

Kohe enda tõelise mina näitamine lihtsustab otsinguperioodi ja kolmekümneselt on pilk juba piisavalt tulevikku suunatud, et ei viitsi tühja paugutada ja niisama vahel kätt hoidmas käia. Kas suudame teineteise kõrval vastu pidada või mitte? Ideaalis on ju see inimene edaspidi koos minuga elu lõpuni ja näeb mind miljonis erinevas olukorras. Sünnitusvaludes, hambaarsti kartes, kõhugripis, saab heal juhul juukseid hoida, kui eelmisel ööl liiga palju veini olen joonud ja seisab tikksirgelt, kui ta kikilipsu sätin enne fotoseina ette astumist. Kodu peab olema mõnus rahusadam, kus ma ei taha ärrituda pinnale kerkivate ärritavate omaduste pärast, kui kaaslane enam teeselda ei viitsi ning lõpuks hinge ja halva käitumise kohvri lahti kisub. Liiga hilja.

Mõned asjad jäävad

Samas, ükskõik, kui loomulikult ma ennast hinges sunnin presenteerima, mõned iseloomu ja oleku iluvead jäävad alguses raudselt näitamata. Sõbranna kombel hommikuti meikima ei torma, aga võimalusel hiilin enne kallima ärkamist hambaid pesema. Ja kui seda ei jõua, on meil mõlemal oma voodipoolel salajane nätsupakk käeulatuses, mündivärske hommikuse suudluse huvides. Kuni esimese ühise pohmellihommikuni, millest alates murdub jää ja tavaline hommikune hingeõhk on täiesti normaalne ega vääri põdemist.

Kõhedalt ebakindlaks teevad need klassikalised küsimused, mille kohta ei tea iial, kas nende esitamiseks on juba paras aeg või kas olen ikka valmis teise poole ausateks vastusteks, lootmata sealt midagi enda jaoks ideaalset leida. Millal on õige aeg ütlemaks, et ma ei soovi lapsi ja vähe sellest, pole üldse emalik tüüp ega sütti vaimustusse ka teiste inimeste elu õitest? Millal oleks õige aeg kulude jagamine teemaks võtta või kas tema jaoks on ikka sama elementaarne hoida rahakotid eraldi, sest olen nii harjunud? Miks ta vahepeal nii pikalt vallaline oli? Kas peaksin muretsema selle ebakorrapärase kujuga sünnimärgi pärast, mis ta alaseljal on? Ega ma veel ei pea tema vanematega tutvuma? Kas päevade ajal seksimine on mõlemapoolselt tervitatav või tema jaoks vastik? Ega palve osta mu tolmuimejale varukotte ei paista meest meeleheitlikult kodustavana püüdva lükkena?

Ja siis tuleb põdemine…

Ja siis tuleb põdemine asjade üle, mis on maailma kõige loomulikumad. Jah, mina olen see naine, kes pissides kõigepealt paberit potti loobib, siis veekraani jooksma keerab, võimalikult väikese hooga pissib ja niheledes keha asendit korrigeerib, et see kuradi sorin teisele poole ust ei kostuks. Isegi psühholoogist sõbranna on mahedalt naeratades küsinud, et kas ma selle oma harjumusega tegeleda pole mõelnud. Esimestel mitmepäevastel koosolemistel on üheks hetkeks kõht gaasidest punnis ja valus, ei julge õigel ajal riskida, kas tuleks salajane sosisev sahin, mida ei märkakski või reipalt kõlava bassihääle sarnane kajav peer. Sest uue kaaslasega on juba ette piinlik igasugune liigne kehahääl, mis pole just kehamahlase suguühte tulemus. Marini suhteskaalal näitabki suurt usaldust see, kui võin läbi WC-ukse mehega lahedalt juttu ajada või keset jalutuskäiku metsas esimese sobiva puu taha pissile hüpata, mitte kilomeetri võrra läbi paksu metsa eemale silgata ja närviliselt varjuda.

Pekipüksid püüan enne seksiks minekut ise jalast nihverdada, enne kui mees need avastab. Kuigi sisimas olen kindel nagu vanakurat, et kui ta on mind juba veidi pesemata juustega ja palavikus näinud ning mind kaissu võttes ka siis erutub, on tal nendest nahavärvi beežidest ürgkoleda lõikega pükstest ka suva.

Parim on, et teesklemata ideaalnaist leidubki mehi, kelle jaoks minusugune hullumeelne tšikk parimaks valikuks ja igatsetud kaaslaseks on. Peetud on juba sellised pisikesed olmelised võimuvõitlused nagu kumba pidi jookseb WC-paber ja üks meist loobus seda rulli pidevalt ringi tõstmast (mina võitsin!). Tean tema tšillitaluvust ja jalanumbrit ja tema minu kõige erogeensemaid tsoone. Kuidas joob Marin teed ja kuidas ei joo mingil juhul kohvi. Jap, kui ma kaks päeva juukseid ei pese, siis need ongi sellised lössis pulgad. Ma ei šeivi ennast iga päev nii siledaks, et nahk paari nädala järel marraskil on.

Ja ma raiskasin nii pika perioodi oma elust püüdes ennast kellegi jaoks paremana ja põnevamana näida. Avades ennast vaikselt ja samm-sammult, et mitte teist oma intensiivsuse ja emotsionaalsusega ära ehmatada. Puhas ajaraisk, sel moel need õiged võimalust ei saagi vaid väärtuslik aeg molutatakse maha määrides ennast kaela kellelegi, kellele me tegelikult ei meeldigi.