Olen aastaid olnud ametis treenerina erinevates spordiklubides. Ja näinud ühte teatud mehemustrit. On üks teatud kontingent härraseid, kes:
- tulevad oma esimesse trenni (mille eesmärk on muuta oma elu) ja pehmelt öeldes lõhnavad äsja suitsetatud sigarettide järele;
- tulevad oma esimesse trenni lõhnates krõpsude või hamburgerite järele;
- tulevad oma esimesse trenni eelmise õhtu peost põhjustatud punaste silmadega;
- tulevad oma esimesse trenni ja on kõvahäälselt nördinud röögatult kalli spordiklubi pääsme pärast;
- teevad nädalavahetusel ööklubis valimatult kõigile välja.
Väärtusta treenerit
Treenerina süütab see minu peas kohe ohutulukese. Esiteks tean juba alustades, et sellist tüüpi härrasmehed ei ole otsustnud oma elu muuta. Võib-olla käiakse trennis nädal, heal juhul paar, ent korralikku spordimeest sellise suhtumisega ei sünni. Võib ju mõelda, et treeneril pole ju vahet, raha saadakse igal juhul. Ent iga endast lugupidav treener hoolib ja soovib oma aega kulutada inimesele, kes näeb vaeva ning kelle suhtumine on paigas. Ööpäevas on kõigest 24 tundi ning on suur võimalus, et ajapiirang jätab mõne teise tulihingelise soovija hoopis ukse taha.
Treener on ka inimene. Väärtusta ka tema aega. Kui tahad, tee, kui ei taha, anna teistele klientidele võimalus.
Kui jätkub napsule, jätkub ka trennile
Teiseks tundub mulle ikka eriliselt silmakirjalik teha nägusid kalli spordiklubi pääsme peale (siinse teema mõte ei ole laskuda «odav või kallis» diskussiooni, kuigi natuke soodsam võiks see pääse siiski olla), kui ühe nädalavahetusega löödakse ööklubides kokteilide peale laiaks kümneid kordi suuremaid rahasummasid. Olen ise kahel korral sellisele olukorrale peale sattunud. Päeval kiruti, õhtul oli «meri põlvini». Nii et lugu elust enesest.