/nginx/o/2016/12/29/6213525t1hafd1.jpg)
Mul on üks sõber, kes ütleb pidevalt: elu käib nagu käib. Kas ta mõtleb sellega karmat, universumi usaldamist, saatust või niisama juhusest juhusesse kõlkumist, pole ma kindel. Küll olen aga selles kindel, et mina muud moodi elada ei saa kui risti vastupidi.
See «käib nagu käib»-mees ja kõik temasugused ajavad mind täna marru just selle pärast, kui palju vaeva ma näen, et oma elu ise kontrollida. Mõnel päeval on selline tunne, et muud ma ei teegi, kui tõmban järjest ristikesi peale järjekordsele eneseületamisele, kui olen ühele poole saanud millegi ebameeldiva, aga vajalikuga.
Sõnakõlks «kui sina ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga» kehtib minu arvates laiemalt kogu elule, sest niisama triivides saab lõpuks mõni hoovus su ikkagi kätte ja kokkuvõttes lõpetad sa omadega karil. Kes valimistel hääletada ei viitsi, ei tohiks vinguda, kui talle vastuvõetamatu poliitik võimule saab, ning kes ise oma saatusele vastu ei hakka, magab tõenäoliselt maha parimad võimalused.
Vaata näkku
Aasta lõpp on ikka kokkuvõtete tegemise aeg, aga nõuab palju julgust, et vaadata näkku sellele, kus sa oma elus oled. Kas sa töötad mingil suvalisel kohal, kuhu lihtsalt koolis tulles koperdasid või ehitad impeeriumi ja pead pika perspektiivi plaane? Kas sa teed kõik endast oleneva, et eraelulised krahhid ära siluda? Kas sa lased oma eksil end tagasi katkisesse suhtesse imeda, sest ei julge uuele tuttavale panustada? Kas raha on? Kas perekonnaga on asjad enam-vähem korras? Kas see paljukirutud muusikutetapjast ja poliitiliste katastroofide korraldajast 2016 rüüstas ka sinu hoovi?
Kui ma olin veel tudeng ja elasin vanemate armust ning juhutöödest, oli minu jaoks üks hirmsamaid asju maailmas kontojäägi vaatamine. Sel päeval, kui raha laekus, teadsin küll, palju teda on, aga mida kuu lõpu poole kalender tiksus ja mida rohkem poes-baaris pangakaarti kulutada sai, seda vähem tahtsin ma teada täpset summat. Elasingi pidevalt läbi hirmu, mis koos kassajärjekorra lõppu jõudmisega alati kurku pitsitama hakkas.
Kas ikka läheb kaart läbi? Aga kui täna läheb, siis kas homme ka? Nii arvutasin poest kotiga koju jalutades enam-vähem välja, kui halb olukord on, aga midagi selle nimel tegema ka ei hakanud.
Täiskasvanuna pole raha minu jaoks enam asi, mille pärast muretseda, aga ometi olen võtnud eesmärgiks enam mitte nii teha. «Kontojääki» saab kontrollida ka ülekantud tähenduses, et vältida olukordi, kus ootamatult avastad end muretsemas, mitte tegutsemas. Kui paljud lükkavad edasi hambaarsti või sõeluuringuid, end ei guugelda ega eelmisel õhtul peomeeleolus saadetud sõnumeid üle ei loe, sest teadmine hirmutab rohkem kui tõde ise?
Asjad ei parane imeväel
Olgu selleks siis edasi lükatud tähtaeg või pidamata jäänud vestlused kallimatega, paistab inimliku ja tavalisema lahendusena vaiba alla pugeda. Otseselt ju midagi maha ei põle, kui sa paar aastat kaalu peale ei astu, makse korralikult ei maksa või võõrastelt numbritelt kõnesid vastu ei võta, asi on lihtsalt selles, et pahandused ei ole nagu suvel vaatamisväärsuste vahel kablutades kannale hõõrutud vill, mis ise ära paraneb. Tihti võivad need muutuda hoopis sepsisega mädakolleteks, mis areneb gangreeniks ja su lõpuks hauda ajab. Ja, tõepoolest, ma tean, et see ei olnud arstiteaduslikult korrektne lause, aga mõte jääb samaks. Pahaks läinud toit ei kao võluväel külmikust, kui seda ignoreerida, ja ka suured asjad ei saa ise korda.
Asi, millega ma alles vastutustundliku täiskasvanu kombel tegelema õpin, on igasugune emotsionaalne krahh, mis vahel ikka elus ette tuleb. Tunnistada endale, kas sa oled kurb, pettunud, väsinud või ongi käes üks nendest suurepärastest perioodidest, mil juhtuvad ainult head asjad, on uskumatult raske. Rööprähelda muudkui aga igaviku poole ja end emotsionaalse seina taga varjata võib end igaüks, aga ainult julged vaatavad peeglisse ja ütlevad: «Ma ei taha enam nii. See ei sobi mulle.»
Nii lubangi mina, et püüan järgmisel aastal mitte ainult veel rohkem oma elu ohjes hoida, vaid võtan eesmärgiks ka eemaldada end inimestest, kes ütlevad, et käib nagu käib ja läheb nagu läheb. Minul läheb sinna, kuhu ma ise suunan ja kui selleks on vaja teha raskeid valikuid, ju siis muud moodi ei saa. Vähemalt tean ma, et mina riskisin ja see nõudis julgust ning kas just julgus pole parim viis uut jaanuari vastu võtta? Maailmas on juba liiga palju kahtlejaid, kas mitte pole aeg lõpetada nende hulka kuulumine?