Sa muutud kellekski, kes sa tegelikult ei ole. Selleks et inimesi eemal hoida, muudad sa iseenda iseloomu. Sa väidad end armastavat asju, mida vihkad või räägid, et jälestad asju, mis sulle tegelikult meeldivad. Tulemuseks on aga see, et kõikide nende valede ja vabanduste keskel kaotad sa lõpuks iseenda ning muutud kellekski, kes sulle tegelikult ei meeldi.
Sa kardad näida haavatav. Sa üritad enda haavatavust iga hinna eest varjata, kuigi selles pole mitte midagi häbiväärset. Pidudel ning koosviibimistel näitad end eelkõige tugeva ja külmana, kuna tahad olla see lahe tüdruk, kellel on teiste arvamusest täiesti ükskõik. Niiviisi ei anna sa aga inimestele võimalust päris sind tundma õppida ja võtad endalt võimaluse olla armastatud su enda isikuomaduste pärast.
Sa lood enda mõtetes erinevaid stsenaariumeid. Sa kardad armastust ning olla armastatud, kuid kujutad seda sellegipoolest ette. Aeg-ajalt mängid peas läbi erinevaid situatsioone, vahet pole, kas kujutad ette suhet võhivõõra inimesega või unistad enda hingesugulasega kohtumisest. Pidev unelemine ajab su pea sassi ning paneb sind lõpuks uskuma millessegi täiesti ebareaalsesse. Elu ei kuku tavaliselt päris nii välja, nagu me seda enda mõtetes plaanime, nii et võib-olla oleks targem unelmate asemel päris mälestusi luua.
Kui tunned, et mõni eelpool mainitud punktidest käib ka sinu kohta, siis tasub väheke järele mõelda ning proovida enda käitumismaneere muuta. Oma hirmude tunnistamine on esimene samm õnnelikuma elu suunas. Õpi end armastama koos kõikide enda vigadega ning võib-olla julged tulevikus kellelgi lasta ka tõelist sind tundma õppida.