Maarja Kupits kingikuhjadest: aga laps ei pea ju alati saama kõike, mida ta tahab!

Foto: Marko Volkmar / Panther Media / Scanpix

Kui keegi lootis, et jõulud on selleks korraks läbi ja see teema on maas, peab end veel hetkeks kokku võtma ja koera sabast ka üle hüppama. Nimelt juba lapsena oli jõulukinkide juures lisaks nende saamisele veel üks põnev hetk, ja see oli pärast jõuluvaheaega uuesti kooli minnes arutamine, kes mida ja kui palju sai. Ilmselt mul vedas klassikaaslastega ja nende peredega, sest ma ei mäleta, et keegi oleks oma nimekirjaga teiste hulgast kuidagi eriti esile tõusnud. 

Huvitaval kombel ei ole kinkide võrdlemise komme aga kuskile kadunud ka täiskasvanute hulgas, ja arutamisele tulevad nii laste kui enda kingitused. Tänu kõikvõimsale internetile on sedasorti diskussioonidest võimalik osa saada ka ise selleks märkimisväärselt panustamata, ja nii ei ole ka mina teiste kodudesse piilumisest päris ilma jäänud. Nagu ikka, on inimesi ja lapsi, kes saavad, ütleme, mõned kingid, ja inimesi ja lapsi, kes saavad mõnevõrra rohkem.

Lisaks on veel mõned, kes saavad ikka väga palju rohkem. Need inimesed on ilmselt vähemuses, aga see, et nende olemasolu üha enam mu teadlikult küllalt piiratud inforingi jõuab, näitab, et nende hulk kasvab. Ja kuigi ma ei ütle kellelegi, kuidas nad elama peavad ega mõista nende valikuid hukka, tekivad mul enne täieliku mõistmise saavutamist siiski mõned mõttekohad.

Ebapraktilised kingikuhjad

Esiteks muidugi raha. Päris mitme lapse nähtud kingikuhja hinnasilt jäi kindlasti täiesti vabalt Eesti keskmise kuupalga kanti, mõnel puhul rohkemgi. Ja paljudes peredes on lapsi rohkem kui üks... Muidugi, mõnel juhul võib seal taga olla aastapikkune planeerimine, majandamine ja kombineerimine, aga mitmed vanemad mainivad korduvalt viimasel hetkel leitud vahvaid asju, mille lihtsalt pidi ostma. Ma ei tea, kas asi on minus või milleski muus, aga minul ei ole mitmesajaeurosed impulssostud naljalt võimalikud.

Teine kitsaskoht on ruum. Lihtne, labane põrandaruum. Tore on vaadata jõulupilte kingikuhjade keskelt vaevu välja paistvatest lastest, aga mina praktilise inimesena tahaks väga teada, kus kõiki neid asju hoitakse. Pole ju praegused jõulud esimesed ega viimased, ja ka eelmised ja tulevased kingitused peavad kuskile mahtuma.

Mu enda laps on oma elu kahtede jõulude ja ühe sünnipäeva üksikute kingituste toel endale ikka minu meelest liiga palju mänguasju hankinud, kuhu siis mõne inimese kuhjad veel pannakse? Kas nende kõikide asjadega mängimiseks aegagi jääb? Või teevad nende laste vanemad mänguasjade seas jõulist ja karmi harvendamistööd? Ja selle tulemus läheb siis... kuhu? Prügisse? Või parem variant – heategevuseks?

Lõputu rõõm

Ja siis... milleks või kellele seda kõike vaja on? Praktilisi aspekte kõrvale jättes – sest nii rahalise kui ruumilise võimaluse leiab hea tahtmise korral ilmselt peaaegu alati – jääb mulle peaasjalikult arusaamatuks selle tohutu tralli ajend. Arvata võib, et selle taga on siiras soov lastele rõõmu valmistada ja järeltulijate kõiki soove täita, aga kas rohkem asju tähendab automaatselt suuremat rõõmu? Või jookseb kuskilt mingi piir, millest alates iga täiendav lelu ei lisa lapse heaolu- ja rõõmuhulgale sama palju kui esimene või teine kingitus? Mulle näib, et see võiks nii olla ja kuskilt alates muutub iga järgneva kingituse kasutegur järjest väiksemaks kuni vältimatu 0,00001-ni.

See omakorda toob paratamatu küsimuseni, et kuhu edasi? Kui koolieelik jõulukinkide kuhjast välja ei paista, mida talle siis näiteks esimeseks juubeliks kinkida? Või keskkooli lõpetamise puhuks? Mersu? Või isegi mõni äge auto? Helikopter või maja?

Harjutusi tulevaseks eluks

Ja viimaks – kas lapsed saavad sellest kingisajust eluks mõne õppetunni kaasa? Kuigi viimasel ajal on järjest populaarsem usk, et lapsi peab ebameeldivate emotsioonide eest hoidma, «sest elus on niigi palju halba», kuni nad on, noh, vähemalt pensioniealised, ei ole mina sellega päris nõus. Ma usun, et laps peaks mingil määral kogema ka negatiivset, mida elus paratamatult ette tuleb – ebaõnnestumine, pettumus, kaotusevalu, ja muidugi põhilisena see, et alati ei saa kõike, mida tahetakse.

Paljudele kõlab see võib-olla halvasti, aga mulle näib, et see on vajalik, et nende emotsioonide ja olukordadega toime tulema õppida enne, kui inimese iseloom on juba suurel määral välja kujunenud. Kes kahtleb, kujutlege või meenutage vanemate kaitsva tiiva alt välja saanud noort täiskasvanut, kes esimest korda avastab, et maailm ei pöörlegi ümber tema ja vähe sellest, vahel juhtub asju, mis talle põrmugi ei meeldi.

Seega on jõulud kõige muu kõrval ideaalne aeg õpetada lapsele vaikselt elu tõdesid muuhulgas ressursside ja tarbimise kohta – päris kõike, mida tahaks, alati ei saa või pole mõistlik soetada, ja seda isegi nii võimsa tüübi jaoks nagu jõuluvana. Kingikuhjad pole sugugi patt, aga mõte on vähemalt ideaalses maailmas siiski olulisem.