Jõulujutt: Kade Must Kass, 1. osa

Kairi Oja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Emmanuelle Bonzami / PantherMedia / Scanpix

Avaldame sel nädalavahetusel jõulujutu, mis on pärit järgmisel aastal lettidele jõudvast Kairi Oja lasteraamatust. Saame tuttavaks Kadeda Musta Kassiga ning saame teada, mida kujutab endast üks tõeline kadedus ja mida see musta kassi südames põhjustab.

Kord elas Tallinna äärelinnas Mähel üks must kass. Süsimust, lühikese karvaga enesekindel kass Panter. Ta oli elanud oma inimestega koos juba kolm aastat. Oma inimesteks nimetas ta inimesi, kes olid ta kord pojana enda juurde võtnud. Tema eelmised inimesed olid pannud tema ja ta viie õe-venna kohta kohaliku poe juurde piltidega kuulutuse ning uued inimesed olid tookord millegipärast just tema välja valinud. Tõtt-öelda ei imestanud ta selle üle just kuigivõrd – oli ta ju lõppude lõpuks ainus, kes oma pesakonnast oli tõesti ja päriselt must.

Kassi elu oli uute inimeste juures üpris hea, kui vahel tüütuks muutuv nelja-astane poiss välja arvata. Üldse ei meeldinud Pantrile väga lapsed, sest need tegid ta närviliseks. Laste lähedalolu pani teda koguni saba vastu diivanit vihaselt koputama. Sellel oli selge põhjus – lapsed olid lärmakad, rabelesid ja üritasid teda alatasa sülle venitada.  «Ma tahan ka teda sülle, miks ma ei tohi, annnnaaaa mulle ka....,» olid kõik lapsed Pantrit nähes kräununud. «Kräunuvad nagu näljased kassid,» mõtelnud Panter siis enamasti endamisi. Uhh, kui ebameeldiv!

Aga poiss kasvas ajapikku suuremaks ja mõne aja pärast leppis kass temaga. Ronis vahel öösiti koguni tema voodisse magama. «No nii hirmus ta kah ju pole,» mõtles süsimust kass neil hetkedel.

Kass kasvas suuremaks ja avastas iseend ning maailma. Tema maailm koosnes majast, kus tema inimesed ja tema elasid, ning aiast. Aed polnud kuigi suur, kuid millal enne on aed kassi pidanud! Ta avastas, et tal on instinktid. Ja et on olemas veel teisi kasse naaberaedades, kes tahavad tema aias uitamas käia ega tee väljagi sellest, et tema, must Panter, siin tegelikult peremees on. «Kesssss sina siin oled??» kuulis ta ühel õhtul üht suurt ja lapilist kassi talle läbi traataia sisistavat. «Misssssss mõttessss kess ma olen?!» sisistas Panter vastu. Ja lapiline kass kadus tol korral öösse.

Kulusid mõned korralikud kaklused naabrikõutsidega, kuni neile sai selgeks, kuidas elu tegelikult käib. Ja et neil ei ole siia asja. Vahel mõni siiski eksis tema aeda, kuid talle tehti kiirelt selgeks, et see oli vale otsus.

Kassi elu oli ilus – õhtuti ronis ta oma inimeste kõrvale diivanile ja tegi näo, et tema on ka inimene. Et ta vaatab ka uudiseid ja et ta saab aru. Noh, et mis seal räägitakse või nii. See, et tegelikult ei saanud, ei lugenud midagi. Luges see, et tema inimesed olid temaga.

Ühel varakevadel, kui Panter oli umbes kaheaastane, juhtus midagi täiesti ootamatut. Ning kassi hing ütles talle kohe, et see ei ole hea. Tema inimesed olid ta reetnud. Ühe punutud korvi sees oli keegi võõras inimene toonud otse nende kodu aeda veel ühe kassi. Väikese, valge, pikakarvalise ja siniste silmadega. «Kusssst seee veel tuli....,» suutis Panter vaevu mõelda.

Kass püüdis enesekindlust taastada, kuid see ei õnnestunud. Panter ei mõistnud, miks oli tema inimestele vaja veel ühte kassi! Tema oli ju olemas! Ta lootis, et need võõrad inimesed võtavad selle korvi koos tolle valge kassipojaga ja viivad ta sinna, kust ta oli toodud. Aga seda ei juhtunud ja talle näis, et too valge kass on tulnud siia selleks, et teda kõrvale tõrjuda. Veelgi hullem – et võtta endale tema koht tema inimeste südames!

Edasi läks kõik aina hullemaks. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles