/nginx/o/2016/12/23/6199949t1h6028.jpg)
Lapsepõlves olid mul Lindgreni raamatute jõulud. Maal lumiste metsade vahel koos kuuse toomise ja ehtimisega, puuahjus särisevad praed ja verivorstid ja liiga palavaks köetud tuba. Nii palav, et keset söömist tuli veidi ust avada, et pea valutama ei hakkaks. Kingitused ja parim osa – põrandal madratsitel magamine! Kui suuremaks sain, müüdi see maakodu maha, pere polnud enam senises koosseisus ja minu jaoks jäidki jõulud alates sellest perioodist põhimõtteliselt ära.
Ma ei ole seega juba aastaid eriline jõuluinimene. Armastasin seda korrutada alati, kui jõulud kuskil vähegi teemaks võeti. Mind ärritasid sinised kuusetulukesed, mis kontoris silmanurgas sähvides pimestada ähvardasid ja oma eksistentsi vilkudes meelde tuletasid. Traditsioonilised jõulutoidud pole eraldi võtteski minu erilised lemmikud, ammugi siis veel liudade kaupa koos serveerituna ja romantilistel jõuluturgudel käimistest on meeles ainult ülehinnatud glögi ning aedikutes põhjapõdrad, kellest hale ja kahju oli. Kingitused? Milleks, neid saab ju aastaringselt teha, ilma poodides trügimata ja kulutusi hajutades. Kohustuslikus korras tehtuna pole need tihti ka just maailma parimad, üleüldse, jätke need toidupoodidest saadaolevate dušigeelide ja seepide mõneeurosed komplektid ostmata.
Seda suurem oli mu imestus, kui sarnase huvipuudusega jõulukülm sõbranna juba novembri alguses kodu kukkus kaunistama ja mööda poode jooksis, et varakult kauneim ja õigeim jõululina välja valida. Aitasin tal küünlaid küünlajalgade pesadesse kinnitada ja jäin järjest mõtlikumaks. Mis järgmiseks? Teatab, et tahab emaks saada?
Ja mis on nüüd minu endaga juhtunud? Kes riputab valguskette kardinapuudele ja seob pisikesi lipsukesi suure rosmariinipõõsa külge? Kes teeb piparkoogitainast, rullib-voolib südameid ja kuusekesi ning esimest korda elus glasuurimisega vaeva viitsib näha? Tassib elukaaslase naelakasti suuruseid kingi aknalauale, et neisse hommikuks pisikesi šokolaaditahvleid või komme peita? Valib kallimatele parimaid kingitusi ja pakib neid sama suure elevusega, kui lasteaia ealine mudilane avada käristab? Klassikalist laeni ulatuvat jõulukuuske asendavad põrandavaasis olevad lopsakad metsalõhnalised oksad, aga see-eest rohkete pisikeste klaasist kuulikestega kaunistatud. Ühel hetkel avastasin ennast jõulufilme vaatamas ja kaubanduskeskuses mitte ainult ei ümisenud jõululaule kaasa, vaid õõtsusin mandariine kotti ladudes rütmiliselt puusi nõksutada. Kassilgi on oma advendikalender, õngitseme sealt õhtuti koos kiisumaiustusi.
Keskeakriis?
Küsisin sõbrannadelt mis minuga lahti on, kas mingisugune soovmõtlemine või keskeakriis, mis lööbki kõigil erineval ajal, moel ja raskusastmes välja? Vastus hoopis lihtsam, loogilisem ja mõnusam – ei midagi drastilist, vaid normaalsed õnneliku inimese tegevused ja mõtted. Rabeledes üksi või kehvas suhtes vireledes ei huvitagi lisaenergiat võttev tingel-tangel ja vaateakendel uhkeldavad jõuluseaded ei tundu mitte ilusate, vaid kapitalistliku eluviisi demonstreeriva pesueht kitšina ja üleüldse, kellel neid vaja peaks olema. Jõulupeod on üldiselt toredad, aga natuke on ikka jõuluvanadest kahju, kes sellele trallile on sunnitud kaasa elama ja iga esituse kohta midagi head, soovitavalt vaimustust üles näitavat, ütlema peavad.
Teate neid peamiselt vanema põlvkonna esindajaid, kelle jaoks perekondlikud söömaajad on puhas stress, muretsemine ja rügamine? Selle asemel, et külalistega lauas seltskonda nautida, on vaja pidevalt midagi köögis juurde lõigata, sahvrist juurde tassida, millegi temperatuuri jälgida ja kõrvitsate marinaadi pärast muretseda. Istuda saab siis, kui maja inimestest tühi on ja seda vaid selleks, et ohata, püsti tõusta ning tekkinud kaost kraamima hakata. Ja järgmised päevad kogu perega peolauatoite süües, järjest kummalisemates kombinatsioonides. Külmkapp on täis taldrikuid, kiletatud vaagnaid ja karbikesi, viimased palad, mis koosnevad kuivanud kringlist, marineeritud kalast ja pohlamoosist, saab enne aastavahetuse toiduorgiaga alustamist sundkorras naabri Pontu. Kõige kurvem on see, et kogu selle metsiku pingutamise ja vaeva eest pole keegi ootuspäraselt tänulik. Kedagi ei huvita see toit ja talitamine nii suures mahus.
Minu emast sai sellise pühadestiili viljelemise täielik allergik ja vastane, mis tundus mulle äärmiselt terve ja lahe, aga nüüd enda traditsioone luues siiski veidi ülepingutatud. Kuusk? Ei, muidu on okkad jaanipäevani põrandaliistude vahel. Jõulutoidud? Nõmedalt rasvased, lõpetage ära, ma ei söö selliseid asju ja miks peakski kapsaid just sel ühel päeval aastas hautama. Jõulud pere ringis? Olgu, aga tegelikult olin plaaninud kolmeks nädalaks üldse reisile sõita. Sugulaste külastamine? Nad on kuidagi mandunud ja vanaks jäänud, ise meil ka külas ei käi, helistame parem. Surnuaiale küünlaid panema? Lähme, pidingi niikuinii sealkandis ühes vaibapoes ka käima.
Luues traditsioone
Selgub, et olen iseenda traditsioone luues kõige õnnelikum. Sellest arusaamine võttis mul lihtsalt veidi aega, ikkagi pikaldane põhjamaalane. Aeg mõista, et minu väärtus sõbra ega naisena ei koosne sellest, kui palju ma vaaritada või kraamida suudan. Pidu ei jää ära, kui pole täiskomplekti läikimahõõrutud tubadest, omatehtud süldist-pasteedist, kikilipsuga abikaasast ja akna taga langevast laiahelbelisest lumest. Mu lähedased ei märkagi, kui verivorstid üldse ostmata jäänud on. Jõuluhooaeg on arutu rabelemise või emotsioonitu eiramise asemel hoopis muretu ja mõnus kulgemine. Ärkame selleks, et juua kohvi, aega ju on. Sööme siis, kui valmis saab. Kingitusi vahetame siis, kui selleks paras tuju. Külla tulevad need, kes on kõige olulisemad ja keda tahakski näha alati enda läheduses. Ja auto paneme käima mitte viimase hetke palavikuliseks kingiralliks, vaid et tuua isa ja tema redel uut lühtrit paigaldama.
Jõuluvihkajad, kuid teid sisimas see kalk tundetus selle püha vastu natuke häirib, siis näete, olen nagu piltidega illustreeritud õpikunäide, et see staadium võib mööda minna! Armastus muudabki meie väikest maailma ja liigutab sügavamaid hingesoppe. Soojust südametesse!