«Olen näinud nii kõvasti pekstud last, et tema sinikaid vaadates poleks keegi suutnud nuttu tagasi hoida…»

Foto: claudia otte / PantherMedia / Scanpix

Tuntud laulusalm ütleb: «Head lapsed need kasvavad vitsata.» Minu meelest on nii, et kõik lapsed peaksid kasvama vitsata. Vähemalt meie peres on sedasi, kuigi mis seal salata – on olnud olukordi, kus lapsed on karistuse nö välja teeninud. Nii kirjutab Maarika K. veebilehel Minu Pere.

Mu oma lapsepõlve kodus oli füüsiline karistamine kasvatuse osa ja lubasin endale juba väga varases nooruses, et ise emaks saades ma alati räägin oma lastega. Pahandustel on alati põhjus, sageli need juhtuvad teadmatusest ning ma ei usu, et lapsed ongi pahatahtlikud.

Kellegi löömine, asjade lõhkumine jmt on lapse viis väljendada oma tundeid ja just siinkohal peaksime me ise peeglisse vaatama ja küsima: miks ta seda teeb? Miks laps on kiuslik ja otsib just sedasi väljendades tähelepanu?

Mul on erinevas vanuses lapsed, suuremad juba täisealised ning pesamuna kümnene. Ka suurematega ei olnud meie kodus vitsa. Lastel on vanusevahe alla kahe aasta, nad kasvasid koos, neil olid oma mängud ja nad said alati hästi läbi.

Õnneks oli mul nendega võimalus ka kuni kolmeseks saamiseni kodus olla, nendega tegeleda ja alati nende jaoks olemas olla. Ka siis, kui nad olid juba gümnaasiumis, ütlesin neile alati: «Mis iganes olukorras, mis iganes olekus olen ma teile alati kättesaadav ja valmis kuulama, järele tulema, aitama.»

Ma olen alati tähtsaks pidanud seda, et kui ma saan lapsed, siis ma saan nad endale ja minu kohus on neist kasvatada eluterved kodanikud. Vanem tütar on öelnud, et on mulle nii tänulik, et ma pole talle kunagi vitsa andnud. Loomulikult tegid lapsed pahandusi, kuid nad ei kartnud kunagi meile neist rääkida. Keset sügavat talve löödi mänguhoos aken puruks ja mu poeg ütles kohe teistele lastele, et isa tuleb ja teeb korda. Nad usaldasid meid  ja eks ikka sellepärast, et meie usaldasime neid ja mis põhiline –  me kuulasime neid.

Pean tegelikult füüsiliseks karistuseks ka tutistamist ja pepulaksu ning väljend «peksan mõistuse pähe» on nii jõhker, et seda ei tohiks kasutada ei lapse ega ka täiskasvanu aadressil.

Kahjuks oma tööga seoses näen ma sellist kohtlemist iga päev. Olen läinud rääkima emaga, kes oma väikelast sakutab ja tema peale karjub, ning kahjuks jäänud alati kaotajaks. Olen näinud nii kõvasti pekstud last, et tema sinikaid vaadates poleks keegi suutnud nuttu tagasi hoida. 

Loe edasi veebilehelt Minu Pere!