Heidi Ruul: miks ainult armastusest väheks jääb?

Heidi Ruul jagab isiklikku kogemust Foto: Marit Kuusk

John Lennon oli mees, kes kirjutas 1967. aastal maailmakuulsa hiti «All You Need Is Love». Lisaks sellele peksis ta läbi mõlemad oma naised, hülgas ühe oma lastest, oli räige homofoob ning takkatippu lasi ta oma tiimil end alasti voodis lebamas filmida. Terve päeva jagu. Ah et kõik, mida eluks vaja, on armastus?

Kolmkümmend viis aastat hiljem kirjutas Nine Inch Nailsi ridadesse kuuluv Trent Reznor loo «Love is Not Enough». Oma šokeerivate ülesastumiste ja paljude jaoks suisa tülgastavate videote poolest tuntud Reznor suutis hüljata nii narkootikumid kui alkoholi, abielluda ning saada kahe lapse jagu perelisa. Takkatippu jättis mees ära mitu kontsertturneed ning peatas töö albumite kallal – kõik selleks, et oma naisele hea mees ning lastele veel parem isa olla.

Üks neist mõistis, mis on armastus, teine mitte. Üks neist idealiseeris armastust, justkui oleks tegemist lahendusega kõigile inimkonna probleemidele, teine mitte. Üks neist oli ilmselt nartsissistist jobu, teine mitte.

Tänapäeval on kuidagi kummaliselt levinud arusaam, et armastus on miski, mida tasub otsida (jah, mitte oodata, vaid otsida!), sest see muudab elu kohe automaatselt palju-palju paremaks. Erinevad raamatud ja filmid presenteerivad armastust kui ühe näruse inimelu peamist eesmärki – auhinda läbitud kannatuste ja üleelatud valu eest.

«Ju sul oli siis seda õppetundi vaja!» ning «Küll sinu jaoks on ka kuskil keegi!» on laused, mida kuuldes tahaks iivelduse saatel vannitoa poole liduda, sest neid on kuulnud vist küll absoluutselt kõik ja seda sugugi mitte ühe korra. No ja siis lepidki selle õppetunniga ja esimese lootuskiire säras usud siiralt, et näe, liblikad hakkasid kõhus võimlema – äkki tema ongi see õige? Seda isegi siis, kui sinu näol on tegemist paadunud ateistiga ja mees käib igal pühapäeval terve suguvõsaga kirikus, olematule mehele ülistavaid laule laulmas. Tunne on ju õige! Aga kuus kuud hiljem loobid murul palvetava mehepoja suunas pühakojast koju tassitud voldikuid ja kirud päeva, millal ta su ellu tuli.

Igaüks võib olla armunud. Igaüks võib armastada. Armastus võib vabalt tekkida ka kahe erinevas riigis elava vaese tudengi vahel, kelle perekonnad üksteist jälestavad. Huvitav, mitu probleemi eelnevas lauses mainitud koosluse puhul esimese poole aastaga tekiks, või kuidas neid lahendada annaks? Armastus ei lahenda ühtegi probleemi, vaid lihtsalt muudab need probleemid pisut talutavamaks.

Nüüd viimane ja minu jaoks kindlasti kõige olulisem aspekt. Ehk siis miks ma sellest täna üldse kirjutan? Ma olen eelnevalt iga pagana kord mingisse tunnete tormi sattudes ennast täiesti lootusetult ära kaotanud ja mul on hetkel vaja end pisut maa peale tagasi tuua. Kõige olulisem ühe suhte puhul on see, et inimesed jääksid ka nende maailma kõige võimsamate ning ägedamate tunnete sees mõnuga püherdades siiski iseendaks. Jah, loomulikult tuleb aeg-ajalt teise vajadused enda omadest ettepoole seada, aga kindlasti ei tohiks seda teha iga päev, kakskümmend neli tundi ööpäevas.

Armastus on jalustniitev ja kohati pimestav emotsioon. Ma armastan armastada. Sind. Aga ma armastan ka ennast ja ma tean, et see on üks põhjustest, miks sina mind armastad.

Just see on asi, mis nii paljudel pidevalt kuidagi ununema kipub. Elatakse kohtumisest kohtumiseni. Koos on seitsmes taevas, eraldi on põhimõtteliselt põrgu eeskoda. See aga ei ole tervislik, mitte kellelegi. Armastus ei tohiks defineerida seda, kes me oleme, või milline on meie elu eesmärk. Just sel hetkel kaotame armastuse iseenda vastu ja sellega koos hakkab veerema lumepall, mis omakorda tekitab laviini, mis tapab ka armastuse kahe inimese vahel.

Armastus on hea. Armastus on vajalik. Armastus on imeilus. Aga ainult armastusest ei piisa… Toimiv suhe vajab austust, ausust, sarnaseid vaateid elule, mõistmist ning, mis kõige olulisem – armastust iseenda vastu.