Psühholoog soovitab: kuidas mitte «räägime suhtest» juttu ära uppuda

Foto: Volodymyr Melnyk / PantherMedia / Scanpix

Soome paariterapeut ja paljude siinsete spetsialistide koolitaja Hanna Pinomaa ütles kord, et inimesi, kes pole tunnetest rääkimises osavad, tuleb sellega harjutada vähehaaval. Nagu vee all olemisega harjutatakse. Alguses paluda pea vee alla panna paariks sekundiks ja siis lasta hingata. Siis katsetada paari sekundi võrra pikema ajaga ja nõnda edasi – kui teine ikka nõus on ja eelmisest katsest ebameeldivaid mälestusi pole. Kui aga suruda inimese pea ootamatult vee alla ja püüda teda seal hoida kohe mitu minutit, siis märkimisväärselt suure tõenäosusega hakkab ta vastu ja pageb meie juurest esimesel võimalusel tulistvalu eemale. 

Vahel juhtub, et inimene, kes tuleb elus hästi toime – on ehk isegi juhtival ametikohal, peab teisi suunama, otsustama või muud sellist – ja on ka enda tunnete ja vajadustega hästi kursis, jääb paarisuhtes hätta. Võib-olla on ta käinud erinevatel enesearengukursustel, võib-olla psühholoogi juures või lugenud mõnda suheteteemalist raamatut, võib-olla mitte – igatahes on tal teadmised selle kohta, kuidas inimeste vahel läbisaamine peaks käima ja päris tihti on need teadmised täitsa õiged. Aga ometi miski näikse olevat valesti, sest suhe üldse ei toimi.

Suhtes peab rääkima? Räägitakse oma vajadustest, ootustest, emotsioonidest. Kui näib, et teine pool aru ei saa, sõnastatakse ümber ja räägitakse veel. Kuna paarisuhte üle mõeldakse palju, siis teatakse ka, et seal tuleb otsustada. Ja kuna paistab, et teisele poolele justkui häid otsuseid pähe ei tule või tal tundub olevat üsna ükskõik, siis... hakkabki üks otsustama. See, kes on otsustamisega rohkem harjunud ja kes on suhte üle rohkem mõelnud. Ja kogeb siis, et teine muutub miskipärast üha rahulolematumaks.

Suhte alguses võtavad sellised tublid inimesed julguse kokku ja ütlevad otse välja, et nüüd tuleks See Jutt maha pidada. Defineerida suhe, rääkida ootustest ja soovidest ja plaanidest. Kõik need olulised «kes me üksteisele oleme ja mis meist edasi saab» teemad, teate küll. Ja selle julguse tulemuseks saadakse vahel, et teine kaob silmapiiri taha. Rääkijat valdab siis segadus või lausa masendus – sest käitumine, mis peaks olema mõistlik või töötab suurepäraselt teistega (tööl kolleegide või alluvate peal või lastega suheldes), lõpeb partneri puhul fiaskoga.

Mis siis on valesti?

Esimene asi, mida võiks meeles pidada – partner pole meie alluv ega laps. Paarisuhtes võiks ikkagi olla inimesed, kel on küll erinevad tugevad ja nõrgad küljed, aga kes peavad teist võrdseks ja üksteisele ülalt alla ei vaata. Ükskõik, kui mõistlikud me mõtted ka pole, kui esitame neid nõudlikult, ülemuse, eksperdi või lapsevanema/õpetaja toonil, siis võivad need esile kutsuda end sellisesse alluv-lapse rolli surutava partneri vähem või rohkem nähtava protesti.

Teiseks – kui tegemist on olukorraga, kus paari naispool üritab võtta jutuks suhte- ja tundeteemasid, siis võib selliste juttude rääkimises kogenematu mees end survestatuna ja lausa abituna tunda. Ühelt poolt tõesti pole mehi õpetatud taolistel teemadel mõtlema või rääkima. Hirmus sattuda uude olukorda, kus on ka kriitikaoht, nad pigem teevad teist juttu või väldivad selliseid jutte. Teinekord tunnevad nad ka, et peaksid kohe oskama midagi ette võtta, olukorda lahendada – aga valdkond on keeruline, arusaamatu, seega ei ole lahendusi endal pakkuda.

Kui aga suhte alguses üks pool otsustab korraga kõik kaardid ausalt lauale käia ja enda tunded-soovid välja öelda (arvates, et nii on lihtsam teda «lugeda» ja suhtes on seega rohkem mõistmist, ausus on pealegi väärt omadus nagunii), võib teine lihtsalt ehmuda. Võib-olla pole ta endas ega partneris veel selgusele jõudnud. Aga väga sageli tajutakse sellises olukorras samuti survet. Lähisuhete loomisel on nimelt kasulik lähtuda põhimõttest, kus infot enda kohta jagatakse vähehaaval, proportsionaalselt ja järk-järgult koos jõutakse sügavamate ja isiklikumate teemadeni. Kui üks pooltest annab enda kohta korraga väga palju infot, võib teine tajuda survet, et temalt oodatakse koheselt sama, ta on pandud sundseisu.

Kui mõelda, et mida siis teisiti teha, siis on vast esmalt vaja endale meelde tuletada, et kui mingi meie käitumine pole (partneri puhul või üldse) mitmeid kordi soovitud tulemust andnud, siis järelikult pole mõtet samal moel jätkata. Muudes eluvaldkondades me järgime seda põhimõtet ju kogu aeg (kui oleme pannkoogi tunniks ajaks pannile jätnud ja see ära kõrbeb, me tõenäoliselt teinekord tunni ajaga ei katseta), suhetes aga unustame.

Teiseks võiks keerulisemate jutuajamiste puhul ikkagi enne oma peas väga konkreetselt läbi mõelda, mida me öelda tahame ja millist tulemust ootame. Ebamäärane jutt tunnetest ja suhtest lõpeb enamasti sellega, et kumbki pool pole rahul. Loo algusse tagasi tulles – kui ühel poolel on aina tunne, et teda tahetakse uputada ja teine ei saa aru, miks tema parimaid kavatsusi üldse ei hinnata, siis suhe ilmselt väga mõnusalt ei kulge.