Niisiis, ma olen üksikema. Ühe lapsega. Rohkem ei kavatse, ei jaksa üksi ja vanus ka koputab valjusti uksele. Mitte et poleks peret tahtnud. Aga on nagu on. Mina ja laps, me kahekesi. Kohe väga kahekesi, kedagi muud meil pole. Mu oma lähedased on surnud ja lapse isa… pole. Oma elust kirjutab üksikema Minu Pere portaalis.
Üksikema päevik: kuidas elada saja euroga kuus? (4)
Riigi silmis on laps vallaslaps. Üheksateist eurot kuus saab üksikvanema lapse toetust. Peale tavalise lapsetoetuse, mis on kõigile Eesti lastele ühesugused viiskümmend eurot. See me tugi ja elamise abi, üheksateist eurot enam kui riiklik lapsetoetus kahekesi ühte last kasvatavale kõrgepalgalisele peaministriperele. Ma olevat laisk ja harimatu ja oma viga, et üksikema. Polevat vaja toetada üksikvanemlust. Peab ise hakkama saama.
Eile laekus toimetulekutoetus. Maksin ära pangavõla kakssada eurot, sada jäi järele. Nüüd pean aru, kas a) osta selle saja euro eest süüa lapsele ja endale kuuks ajaks või b) maksta ära 40-eurone võlg elektrifirmale, et nad mul viie päeva pärast keset talve elektrit välja ei lülitaks (juba ähvardasid!) ja siis ei küsiks sisselülitamise eest 159 eurot (mida ma oma 300-eurose sissetuleku juures kohe kindlasti ei jaksa maksta) või...
Edasi loe Minu Pere portaalist!