Marin põrutab: üksikemad on kõige parem saak kohtingumaastikul!

Foto: Horst Petzold / PantherMedia / Scanpix

Üks mu sõber on jõudnud ringiga tagasi vallalisestaatusesse ja seikleb jõuliselt kohtingumaastikul. Tal endal lapsi ei ole ja eelistab tutvuda eelkõige ka lastetute naistega. Põhjenduseks, et laps on küll laps, aga võõraga on raske, ei saa ennast kiiremini armastama sundida, kui see loomulikult tuleb. Mõistan teda laias plaanis. Ka ma ise, lastetu, eelistaksin nullist ühise pere loomist, sõprade ja sõbrannade skeemitamised oma kärgperedega paistavad hullumeelsetena. Samas, kui vaja, siis vaja, laste olemasolu pärast kedagi kindlasti maha ei kriipsuta. 

Aga jälestan kahjuks nii levinud mõtteviisi, kui üksikemasid millekski negatiivseks ja teisejärguliseks peetakse, nagu oleks lapsega naine mingi sooduskampaania viimane laojääk. Kompleksides vaevlevad mehepojad, kes lastega naisi maha teevad, on minu jaoks põlastusväärsed. Rõve suhtumine. Ise hakkamasaavad emad pole mitte keskpärane valik, vaid superhea leid. Kogu see armastus, logistilised oskused, võimekus, südikus ja jõud. Minust näiteks ei leia selliseid asju, no ei ole nii palju!

Mulle tundub, et hakkab läbi saama see ajastu, mil üksikisasid peeti haldjatolmu puistavateks imeinimesteks, kes pärinevad kuskilt teisest galaktikast, soo rõhutamine vanemdamisel on täiesti üleliigne. Mehe puhul näitas üksikvanemaks olemine suurt südant, ohverdusi ja pühendumist, naiste osas suhtealast saamatust ja kindlasti teatavat üksindusega kaasnevat meeleheidet. Lastega tegelevad mehed on justkui kuum kaup ja väärt kraam kodustamiseks, aga naised samas olukorras tüütused, kes kindlasti pimesi, kuid vääramatult lastele uut isa otsivad.

Munadega üksikemad

Üksikemadel on mune. Nad on hakkamasaajad ja vähemalt ühe suure pasa oma elus edukalt seljatanud. Ükskõik, kas kooselu lõppes sellepärast, et mees oli möku, vägivaldne, viskas liigselt viina või oli lihtsalt halb valik ja mõttetu kuju. Vahet pole, kas lastega üksijäämine oli endapoolne valik või jäädi lastega omaette sunniviisiliselt, hakkama on saadud, sest muud lahendust ei ole.  Väljendid «pole võimalik», «ei tule välja» või «ei saa» ei kuulu nende naiste ellu. Mis siis saaks, kui ema ka ütleks, et ei, ei ole raha ega võimalusi laste edasi kasvatamiseks? Ehitaksime lastekodusid juurde samas tempos kui kaubanduskeskuseid ja psühholoogilisi nõustamiskeskuseid oleks samamoodi iga nurga peale pikitud nagu solaariumeid? Emade jaoks ei ole igapäevaste «nüüd on kõik perses» situatsioonide puhul optsiooniks hõlmade vöö vahele torkamine ja kaabut kergitades hüvasti lausumine.

Üksikemad ei ole klammerdujad, kes, saba seljas, suvalise pintsakukandjaga kokku oleksid nõus kolima. Esiteks peab see olema väärt mees, et teda sellisesse tihedasse elugraafikusse mahutada. Lisaks suure omapoolse huviga, mõistmaks, et õhtuti eksprompt väljaminemine ei ole võimalik, kui pole hoidjat. Nädalavahetused kuuluvad eelkõige perele ja pärast järgmise päeva kooliasjade kontrollimist kisub juba ära unele. Kui aga see naine leiab, et ta on valmis taas mängu astuma ja uut inimest oma ellu lubama, on see otsus sügavalt kaalutletud ja peas küps.

Üksikemad pole kaotanud oma naiselikkust, nende keha ei koosne ainult särisevatest emadushormoonidest. Nad ei taha meest selleks, et potile pihtasaamise õpetamise kursust uuesti läbi teha või kedagi jälle näpu vahelt toita. Ärge kujutage ette, et nad instinktiivselt kõigisse armuvad, kellega öö koos veedavad, ka nemad võivad soovida toorest seksi ja naudinguid ilma edasiste liitvate kohustusteta. Nagu mehedki, võivad naised käituda nagu lapsed kommipoes, võtta ja valida mida soovivad või hoopiski ostuta lahkuda.

Pehmepoolse iseloomuga naistest saavad punktipealt emalõvid, kui miski puudutab nende lapsi. Lasteaiapidudel kui palju te isasid näete? Aga emad on kõik kohal. Tööajast, trenni asemel ja sõbrannadega väljaskäimise arvelt. Nende meelelahutuseks on lastevanemate koosolekud, lastefilmid ja nukuetendused.

Parimat väärt naised

Kuivalt öökima ajavad need kompleksides isased, kes süüdistavad oma laste emasid arutus rahanõudmises. Kurat küll, miks ronisite siis linade vahele, kui oma lapsele kahju kulutada on? Teen avameelse ja tagantjärele piinliku ülestunnistuse, et olen ise sellise mehetölliga katust ja koduseinu jaganud, alguses ta muidugi targu varjas enda seda külge. Teades minu üldiseid seisukohti ja õiglustunnet, ütles ta sisetunne õigesti, et hästi see ei lõpe. Sellist ajuvaba mõttekatket kuuldes kerkis mulle automaatselt midagi kurku, saamata täpselt aru, kas see oli kurbuseklomp, okse või mõlemat korraga. Lapse elatisraha maksin mõnda aega ise, kuni selle tüübi oma kodust välja viskasin. Ei saanud muuta fakti, et tema isa on tõbras, aga vähemalt sai põnn trennis edasi käia.

Üksikemad on meeste raha peale maiad? Kuidas saab keegi normaalintellektiga inimeselt raha välja meelitada, kui seda välja käia ei soovita? Ärge üldse muretsege – vastutustundlikud naised ei hooli niikuinii meestest, kes oma raha nii hooletult laiali pilluvad, et selle hajumine muret tekitaks. Nende alalhoiuinstinkt sellistes asjades on samavõrd väljatreenitud kui kuulen-läbi-une-last-nutmas ajusagar.

Need naised on parima kohtlemise ära teeninud ja väärt kogu muinasjuttu, mida peatükk nimega Elu pakub. Ärge kartke olla üksi ega jääda unustatuks. Tänitajad, kui te ise enam õpivõimelised pole ja tolerants on otsakorral, õpetage vähemalt oma poegadele, et nad peale resultatiivset suguühet ehk lapsevanemaks saamist kergekäeliselt nelja tuule poole ei tuhiseks. Siis ei teki ka neid üksikemasid nii palju, keda asjatult materdada.