Psühholoog annab nõu: kuidas kasvatada «häid lapsi»

Foto: Phovoi R / PantherMedia / Scanpix

Jõulude eel on vist küll iga laps pidanud kuulma julgustusi ja hoiatusi «hea lapse» teemal. Sa oled olnud hea laps, küllap jõuluvana su kirja ikka läbi luges. Vaata, et sa hea laps oled – muidu ei pruugi homme sussi sees midagi olla. Vanematel on lootust, et ehk annab sel moel lapsi vähemalt ühel kuul aastas natuke kergemalt sobivalt käituma panna. 

Tihti mõtlevad vanemad «hea lapse» jutuga, et järeltulija peaks olema viisakas, sõbralik ja ilmutama eakohaseid kohusetunde märke. Tegelikult oleks aga ideaalne, kui jõulukuul loodetavasti tekkivad viisakad kombed jätkuks edaspidigi – nii on mõnusam teiste inimeste elu, aga eelkõige on need suureks kasuks lapsele endale.

Hiljuti raamatupoodidesse jõudnud väga lastepärases ja toredate illustratsioonidega raamatus «Viisakas laps» öeldakse lihtsalt: viisakas olemine tähendab teistega arvestamist, koos elamise reeglite tundmist ja igapäevast täitmist. Palun-tänan-anna andeks-tere-head aega - võib ju tunduda, et mis seal siis nii erilist on, ent ometi annab juba väikesele lapsele palju, kui ta selliseid väga lihtsaid aga ometi olulisi sõnu kasutada oskab. Oskus käituda sobivalt annab omalaadse turvatunde – nagu reeglite teadmine seda alati teeb. Sellega kaasneb enesekindlus, mida ühelt poolt toetab vanemate ja teiste täiskasvanute, aga päris tihti ka kaaslaste heakskiit, ent veel enam saab see tuge enesekontrolli- ja kompetentsuse tundest. Jah, viisakusreeglite tundmine annab lapsele ja suurele ka võimaluse neid mingitel puhkudel mitte kasutada – aga see otsus on siis teadlik, inimese enda valik.

Lastele viisakusreeglite õpetamisel on mõned põhimõtted, mida vanemad peaksid järgima. Esmalt tuleb ise uskuda, et kommetel, teatud ühtsetel käitumisreeglitel on mõte ja neist on kasu. Et need on märgiks sellest, et hoolid teistest, pead lugu nende vajadustest ja tunnetest – ja et see on tähtis. Et head kombed teevadki seetõttu tõesti suhtlemist ladusamaks. Tühjadel, mõtteta korraldustel «käitu viisakalt» teemal pole mõtet.

Väikesed käsnad

Teiseks peaks lapsevanemad ise eeskuju näitama. Jutuks olnud «Viisaka lapse» raamatus näiteks on eraldi juttu sellest, et meist erinevaid inimesi ei tohi halvustada, kommenteerida, vahtida – tuleb olla sõbralik kõigiga. Lapsed on ju nagu väikesed käsnad – kui vanemad selliseid asju küll lapsele korrutavad, aga kodus on tavaks hoopis vastupidine käitumine, kõiki pidevalt negatiivses toonis kommenteeritakse, siis laps saab aru, et viisakusreeglid suurtele ei kehti. Sama on teiste kommetega – näiteks pole loota, et laps õpib teisi ära kuulama, kui vanematel on tavaks ise aina vahele segada. Jah, vahel tuleb reeglitesse erandeid teha, aga siis on alati vajalik lapsele seletada, et mis on sellise erand põhjus.

Kolmandaks – viisakusreeglite õppimist võiks võtta nagu iga uue kasuliku oskuse õppimist. See ei peaks olema mingi kole sundus, vaid vahva tegevus. Prooviks ja alguses väljakutseks, aga hiljem võimaluseks saada teistelt positiivset tagasisidet ja end hästi tunda. Juba kaheaastastele saab tutvustada kõige lihtsamaid reegleid. Ikka üks väike reegel korraga. Näiteks, et me pöörame tänamisega tähelepanu sellele, kui keegi meiega kena on (ei pea seda iseenesestmõistetavaks) või midagi paludes anname kaaslasele võimaluse ka meie soovist keelduda. Põnevaks saame teha kommete õppimist ka nii, et selgitame nende ajaloolist tausta – näiteks, et tervitades käe ulatamine tähendas aastasadade eest, et kohtutakse heade kavatsustega, relva käes pole.

Kõigile ei pea meeldima

Eraldi võiks viisaka käitumise reegleid lastele – eriti tüdrukutele – õpetades meeles pidada, et viisakas olemine ei tähenda seda, et alati tulebki teistele meeldida. On suur eksiarvamus, nagu head kombed peaks võrduma sellega, et inimesel polegi oma arvamust või et ta peab kõiki inimesi maailmas armastama. Tegelikult saab absoluutselt igasugust enda arvamust öelda välja nii, et me seda tehes teisest lugu peame. Bussis võib istet pakkuda ka inimesele, kelle kõnepruuk või olek meile ebameeldivad on – viisakas olemine annab infot ikka eelkõige meie, mitte teiste kohta. Aga kui peame teistest lugu, väljendame oma vajadusi ja seisukohti selgelt, ent teist solvamata, siis suurendame ka tõenäosust et meid tõesti kuulatakse.

Kuidas siis viisaka käitumise õpetamisega lastel algust teha? Võikski näiteks alustada mõne mõnusa selleteemalise raamatu ühise lugemisega – olgu see siis eelpool mainitud «Viisakas laps» või vana klassikaline musta huumori sugemetega «Kui ma oleksin suur». Mine tea, meeldiva boonusena selgub võib-olla õige pea, et ka meie enda käitumine on muutunud paremaks.