See oli omamoodi naljakas kuju oma visaduses, lootusrikkuses ja meeleheites. Kuna teavitasin kannatlikult teda korduvalt ja korduvalt oma huvipuudusest, ei tunne ennast süüdi ega halvasti, ei teinud talle liiga ega lömastanud kirsakannaga tema tundeid.
Aga on sitapäid, kes teevad haiget. Need, kes võiksid elust ja mälust lõplikult kaduda, kuid neist ei saa lahti, sest nad ise ei tee seda võimalikuks. Võin ennast pooleks võimelda, et süda kildudest tagasi enamvähem endise kujuliseks tagasi liimida, aga need raisad ei lase.
Mees, sina, kes sa jood mõnikord paar pitsi rohkem, kui pea kannab ja keset ööd endistele pruutidele pudikeelselt nämmutades helistama kipud – sa oled veidi nõme. Sina, kes sa helistad selleks, et küsida nõu, mida oma kihlatule jõuludeks kinkida ja jutu lõpetuses lisad, kui kuradi hea seks meil omal ajal oli - vaata palun oma teadmised small talk’i kohta üle, ilmselt üllatud. Sina, kes sa juhuslikult lasteaia ees oma laps näpus vastu jooksed ja õhkad, et oh, oleks sa vaid vaba, küll siis meenutaks neid vanu häid aegu – vaata endale tõsiselt ja analüüsivalt otsa korraks. Teiste naiste järele kiunumine ei ole okei.
Aga sina, kes sa lased tunda ühel tüdrukul ennast kõige kõige erilisemana. Hoolitsed, hellitad, õrnutsed ja täidad soove silmist. Need ilusad sõnad, jagatud unistused ja salajased ihad. Mitte kõigile ei näita sa oma sisemist bernhardiinikutsikat, kes selle karuse pintsakut ja laitmatut triiksärki kandva karuse mehe sees peidus on. Kui ise annad meelega välja valed signaalid ja siis plaksuga enda ehitatud roosa mulli plaksuga katki teed, oled sa tõbras. Tahad üheöösuhet? Siis mõtle oma munadele, kogu julgus kokku ja nii ütlegi.