Lugeja kirjutab: kuidas ma kapsanuia abil ajalugu hoian

Foto: Arne Trautmann / PantherMedia / Scanpix

Kas ajalugu tuleb hoida, kuidas ja kuivõrd? Loll küsimus, onju. Aga vast ikka ei ole. Oma aia (aja)loost kirjutab lugeja Pille.

Saan aru, et meil ei ole linnaäärne uusarendus maatükk majaga, kus puudub maja eelnev lugu, ajalugu ja minevik. Sellisele uusarenduskrundile kolides saavad omanikud valida sisustamiseks ja kujundamiseks oma stiili, esemed ja vidinad. Meil on ajalooga talu, leidsime renoveerimise käigus krundi plaani 1886.

Sellel meie majal on nurgad, asjad ja lood mis ostuga kaasa saime. Loo jutustavad pooleli olevad või päevi näinud asjad. Kulunud nurgad ja puuriida vahelt ilmuvad esemed.

Arutluse all on aed. Meil on selline aed.

Nagu näha, siis vajab aed parandamist. Kahest kohast. Üks koht on lausa murdunud ja teine lihtsalt viltu vajunud. Aia kogupikkus on umbes 100 meetrit.  Puulipid on kõik ühte mõõtu lõigatud metsas kasvanud puud. Ilmselt võsa. Halli värvi, puidukaitseta ning sammaldunud. Väga originaalne ja ilus.

Mure aga selles, et kui hakkaksime parandama neid kahte katkist kohta, tuleb metsast uus võsa maha võtta ja uued teibad jäävad sammaldunud pulkade kõrval teist värvi.

Kui kogu see pikk aed välja vahetada ...

... pange nüüd tähele ...

... arutleme, abikaasa küsib, miks me peame siis samasuguse panema. On ju igasugu lippe jm materjali, millest uue aia saab teha. Kui uus aed teha vana moodi, pole see ju enam vana moodi.

Õigus omamoodi ongi.

Kas, kuivõrd ja kuidas siis aja lugu hoida?

Veel on meil sellised asjad. Pojake leidis ...

«Issi, sul on paat. Kas sul aerud ka on? Vaata, mis ma leidsin.»

See on leivalabidas. See pole aer. Ma ju ei hakka sellega leiba tegema.

Teine pildil on kapsanui. No kas hakkan kapsast tünni panema? Kahtlen!

Ja siis veel rehad.

Puidust. Iga pulk käsitsi tehtud. Vars painutatud pooleks ja ülitäpselt valmistatud. Need on heina tegemiseks. Nojah, meil on küll lambad ja eesel, kes tahavad heina, aga ma ei hakka, kohe kindlasti mitte, heina tegema. Sellist maad meil pole.

Ühel päeval võttis abikaasa võttis selle reha ja kakkas killustikku kokku riisuma. Võtsin reha käest, andsin teise. Läks kurjaks, tahab just seda. «Kas tahad reha seinal hoida või tahad, et tööd teen?»

Tahan mõlemat.

Rehadest sai klaaside hoidja.

Kas see on piisav ajaloo hoidmine? Või on aja narritamine?