Võlusõnad, millega laps reegleid järgima panna

Foto: SCANPIX

Oletame, et väikest Aaronit karistati moraali vastu eksimise pärast – täpselt enne kontrolltööd varastas ta klassikaaslaselt pliiatsi. Karistuseks jäeti poiss tol õhtul magustoidust ilma, kuid sellega õppetund ei piirdunud.

Järgnesid võlusõnad, mis sisendavad iga karistust ning muudavad selle veelgi tõhusamaks ja kestvamaks, kirjutas filosoofiadoktor ja bestselleri autor John Medina Huffington Postis. Poisile lausutud noomitused varieerusid küsimusest: «Kuidas oleks klassivend saanud ilma pliiatsita töö lõpetada?» kuni väiteni: «Meie peres ei varastata!»

Aastate jooksul lapsele selgituste jagamisel juhtub järgnev: kui Aaron mõtleb tulevikus samasuguse lubamatu teo sooritamisele, siis meenub talle karistus. Ta muutub närviliseks ja tekib ebamugavustunne.

Aaron põhjendab seda raskutunnet endale näiteks järgmiselt: «Tunneksin ennast jubedalt, kui klassivend kontrolltöös läbi kukuks,» või «mulle ei meeldiks, kui keegi minuga nii käituks,» jne. Lapse järeldused tulenevad vanemate selgitustööst, mis karistusega kaasnes.

Kui Aaron on järeldusele jõudnud, miks ta end halvasti tunneb – ning soovib seda tunnet vältida – võib ta õppetundi ka teistele olukordadele laiendada. «Ma ei peaks ilmselt klassikaaslaselt ka kustutuskummi võtma» või «võib-olla ei peaks ma üldse varastama.»

Üldistamist võimaldava kasvatamisega areneb lapsel kohanev ja omandatav moraalne tundlikkus, mis ühildub kaasasündinud instinktidega. (Aaronile anti juhised kirjutada ka vabanduskiri, mida ta järgmisel päeval tegi.)

Lapsed, keda karistatakse ilma selgitusteta, ei läbi nimetatud samme. Sellised noored näevad vaid karistuse välist külge, mõeldes: «Ma saan riielda, kui jälle nii teen.» Nad jälgivad alati autoriteedi kohalolu – nende käitumist juhib väline oht, mitte arutlusel tekkiv moraalne kompass. Lapsed, kes ei jõua teise etappi, ei jõua ka kolmandasse ning nad on sammukese lähemal Danielile, kes lõi klassivennale pliiatsi põske.

Põhimõte: vanematel, kes seavad selged ja kindlad piirid, mille põhjusi alati selgitatakse, kasvavad üldjuhul moraalsed lapsed. Üldjuhul sellepärast, et antud distsipliin – nii võimas kui see ka poleks – ei sobi kõigile. Lapse temperament mängib siinjuures suurt rolli.

Laste puhul, kelle vaade elule on kartmatu ja impulsiivne, võib selgitav distsipliin nõrgaks jääda. Kartliku temperamendiga lastele võivad aga teravad korrektiivid katastroofiliselt mõjuda ning neid tuleb leebemalt kohelda.

Kõik lapsed vajavad reegleid, kuid iga aju on erinev, mistõttu tuleb enda lapse emotsionaalset loomust läbi ja lõhki tunda – ning distsipliini strateegiaid sellele vastavalt kohendada.