Dagmar Lamp: vägivallatsejad, võtke ometi vastutus!

Dagmar Lamp Foto: Liis Treimann / Postimees / Scanpix

Minu silma riivas Postimehe arvamuskülgedel EELK perekeskuse juhataja, Pia Ruotsala arvamusartikkel «Kuidas lahendada vägivalda». Ah et miks? Lihtsal põhjusel: Ruotsala meelest on imeravimiks meestele pai tegemine, nende mõistmine ja neist aru saamine. Vabandage, aga… mida?!

Ruotsala osales novembri lõpus ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) korraldatud seminaril «Eesti perevägivalla lugu – eile, täna homme». Seal esitatud ja läbi mängitud vägivallajuhtum, millest kirjutas Laura Mallene laupäevases Eesti päevalehes, tekitas mitmetes Eesti ekspertides segadust ja nõutust. Ruotsola arvamusartikkel Postimehes maalib kena pildi: muidugi peaks meie kõigi eesmärgiks olema turvaline kodu igale ühele. Kui lapsed kasvavad üles turvalises keskkonnas, on nende tulevik helgem ja nad suudavad ise luua paremaid lähisuhteid. Selge see, et turvaliselt, austatu ja respekteerituna peavad end tundma kõik, soost olenemata.

Aga kui me räägime lähisuhtevägivallast, siis ei saa sellele läheneda nii, nagu tema soovitab (ja sellega on nõus ka Eesti eksperdid, kellega Mallene Päevalehe artikli tarbeks vestles). Et teeme aga pai, noogutame kaasa, tõdeme, et jah, vahel naised tõesti näägutavad, ja loodame, et kõik laheneb.

Ruotsola ütleb ajalehes Pealinn otsesõnu: «Ma ei õigusta vägivalda, kuid vahel on löömine appikarje, mida mees ei oska muul viisil väljendada. Enamus vägivaldseid mehi tunneb end oma agressiivsuse pärast halvasti.» Päevaleht vahendab konverentsil räägitut, kus Ruotsola tõi positiivse näitena esile, kuidas nende perekeskuses tegeletakse vägivallajuhtumitega üheskoos. «Kui peres on vägivald, on kõik ohvrid,» rõhutab Ruotsola Pealinnas ning Postimehes lisab: «Mõju-uuringute järgi on paariteraapia kõige tõhusam viis vähendada perevägivalda, kui tegu on situatsioonilise vägivallaga.»

Ma olen väga palju vägivallateemadel kirjutanud, see on teema, mis hoiab mind öösiti ärkvel ning paneb vahel käed jõuetusest rüppe langema. Nii juhtus ka eile, kui Ruotsola juhitava perekeskuse tegevusega end kurssi viisin ning tema mõtetest erinevates väljaannetes aru püüdsin saada. Ning mulle kangastus ühe tuttava nägu.

See tuttav rääkis mulle, kuidas ta elas aastaid hirmus. Ta ei saanud aru, mis täpselt valesti oli, alles hiljem mõistis ta, et tegemist oli klassikalise emotsionaalselt vägivaldse suhtega. Jah, lõpuks eskaleerus asi vägivallani. «Seda juhtus küll vaid kord,» ütles ta mulle. Niisiis, vaid ühe korra sai vastu hambaid. See pole ju «päris» lähisuhtevägivald, ega ju? See on… situatsiooniline!

Nad käisid aastaid pereteraapias. Mu tuttav – naine – ei saanud aru, miks teraapia ei tööta. Miks alati jäi talle tunne, et ta annab seal kaardid käest, miks alati on nii, et ta hiljem kodus oma sõnade eest maksab… Ta rääkis pereterapeudile, kuidas mees ta halvasti käitumise pärast sahvrisse luku taha pani. Ja ta ei mõistnud, miks pereterapeut vastas: «Sa pead ikka ise mõtlema, miks sa sattusid sellisesse olukorda…»

Ta hakkas kõike mõistma alles siis, kui oli mehest lahku läinud. Kui leidis parema terapeudi, kellegi, kes päriselt vägivallamustreid tundis. Kui ta oli ohusituatsioonist välja saanud. Kui ta oli endale tunnistanud: ma olin ohver. Ning siis hakanud end uuesti üles ehitama.

See on üsna tavapärane olukord – see «situatsiooniline» vägivald. On väga palju paariterapeudi nimetust omavaid inimesi, kes tegelikult ei oska ära tunda vägivallamustreid. Kes – nagu minu tuttava terapeut – leiavad kiirtee ohvri süüdistamiseni. Kes panevad ühte ruumi vägivallatseja (situatsioonilisele vägivallale üldiselt eelneb – kuigi ei pruugi – emotsionaalselt vägivaldne suhe) ja tema ohvri. Jah, kõik algab mõistmisest. Muidugi peame me ümbritsevaid inimesi mõistma, selles on Ruotsolal õigus.

Aga me peame õppima ja õpetama ka vastutust. Juba see lause: «Ma ei õigusta vägivalda, aga» on vääralt üles ehitatud. Kui sa midagi ei õigusta, siis sa ei lisa sinna sõna «aga». Kui sa palud vabandust oma tegude eest, siis sa ütled: «Ma kahetsen, et see juhtus. Ma palun vabandust.» Sa ei lisa sinna otsa: «…aga ta ju näägutas», «…aga tal oli liiga lühike seelik», «aga see oli eraeluline konflikt».

Rääkisin kunagi ühe emotsionaalsest vägivallast pajatava loo tarbeks naiste kriisikodu psühholoog Ülle Kalvikuga, kes ütles kuldsed sõnad: «Vägivalda ei saa parandada ega lepitada, seda saab vaid lõpetada. Naine saab lahkuda ja mees, kui ta saab oma käitumisest aru, saab oma suhtumist muuta. Vägivalla puhul kokkulepped ei toimi, siin on vaja põhjalikku muutust suhetes ja spetsialistide abi.»

Ma isiklikult soovitaksin võimalikult erapooletuid spetsialiste, väljaõppinud spetsialiste ja selliseid spetsialiste, kes ei sunni ohvrit vägivallatsejaga samas ruumis istuma, et üheskoos ohata: «Kallis, sa küll peksid mind, aga ma saan sust aru…»