Käsitöölaada telgitagused: laadatööga sureks nälga ehk iga kord riskijad šampust ei joo

Irma ja Sigrit käsitöölaadal Foto: Irma Estra erakogu

Käsitöömesilane Irma Estra otsustas proovida järele käsitöökaupmehe raske töö. «Kokkuvõttes võib öelda et kogemuse, uute sõprade ja toreda nädalavahetuse võrra olen ma nüüd rikkam, aga rahalise kasumi poolest sama vaene nagu enne messi,» kirjutab Irma oma blogis ning tunnistab, et kui peaks selle tööga püüdma elatist teenida, sureks ta nälga.

Siit ka vastus edaspidi kõigile mu lähematele ja kaugematele tuttavatele-sõpradele, kes püüavad mulle kärbseid pähe ajada teemal «tule palgatöölt ära ja hakka oma käsitöö bisnesit ajama» – vaat ei hakka ikka küll. Hobi ta on ja sinna ta ka jääb. Aamen.

Aga alustan siis algusest...

Esimene päev: pensionäride eri

Alustasime oma killavoori lahtipakkimist Lauluväljaku müügitelgis reede hommikul veidi peale kella üheksat. Esimene pilt tulevasest Irma-Sigriti Käsitööbutiigist oli päris trööstitu - ainult 2 x 2 meetri suurune kriidiga asfaldile maha märgitud ruut ja määrdunud kolme pistikuga pikendusjuhe. See pidi kolme tunniga muutuma vastupandamatu kaubavalikuga müügiparadiisiks.

Lõime lauad püsti ja rullisime minu poolt ettenägelikult kodunt kaasa võetud kaks rulli kunstmurukangast põrandale maha. Jumal tänatud, et meil need olid, muidu oleksime oma varbad siniseks külmetanud.

Lisaks muruvaibale olin kaasa võtnud veel terve koti «igaks juhuks vaja minna võivate» asjadega, nagu teip, käärid, nööpnõelad, pliiatsid, mõõdulint, kaks komplekti plastmassist nuge-kahvleid ja kolm banaani, ning kotitäie «kindlasti vajaminevaid» asju nagu kaks fliisist pleedi, laualinad, peegel, kuuseküünlad, visiitkaartide karbid, nime- ja hinnasildid ning muu taoline.

Jooksvalt selgus, et lauaserva kaunistuseks mõeldud kuuseküünlad ei lähe põlema. Loomulikult olime need enne selles veendumist juba lina külge kinni nõelutanud. Pool päeva arvasime, et meile eraldatud pikendusjuhe ei toimi, aga siis selgus, et ei, see on korras, küll aga on küünalde pistikul mingi fataalne viga küljes. Nokitsesime kasutu juhtmejada laua küljest jälle lahti.

Teine veidi häiriv moment tekkis siis, kui selgus, et meie kõrvalplatsil majandav meesterahvas hakkas oma müügikoha peale ilmselgelt tervet moodulmaja püstitama ja see ragament varjas ühtlasi ära kogu meie butiigile mõeldud laevalgustuse. Pärastlõunal jõudsime temaga muu jutu sees kokkuleppele, et mina toon temale kodunt oma mööblikanga ülejäägid, mille ma muidu ära viskaksin, ja tema toob meile homme näpitskinnitusega lambi, mille oma puitkonstruktsiooni külge kinnitab ja meie leti poole suunab. 

Gaasipõleti, mis meie poole peale pidi sooja andma, läks päeva lõpuks täiesti rikki ja õhkas soojust umbes samapaju, kui sügavkülmikust võetud lehttaigen. Telgi välisuks, mis jäi küll meist kaugele teisele poole müügisaali, oli pärast terve päeva ristseliti lahti ja ka see asjaolu ei mõjunud üldisele kliimale positiivselt. Taevas teab, kuidas need müüjad, kes lausa ukse kõrval kauplesid, oma tööd teha said.

Kui meie butiik lõpuks valmis sai ja leidsime aega ka ümberringi vaadata, tuvastasime lisaks moodulmajapaigadajale veel teisigi naabreid – näiteks meie teisel pool küljes värvilisi nahkkindaid ja värvilisi õlasalle müüva üliaktiivse proua.

Otse meie vastas hakkasid äri ajama kolm müügiletti: esimeses üks vähem ja teises üks natuke rohkem rõõmsameelne proua taevas teab, millisest ilmanurgast. Tõsimeelsem tädi kauples lambanahkade, villasusside, villavestide ja pleedidega, teine pakkus heegeldatud mänguasju ning kodus vekitud hoidiseid ja mahlasid.

Nende vahele mahtus rõõmsameelne Söödi Karni müüjate tandem, kes pakkusid imemaitsvat sinki ja suitsuvorsti ja muid lihatooteid.

Kell 12 avati uksed ka linnarahvale ja sealt neid siis vähehaaval tulema hakkas. Esimese päeva kohta võin rahulikult kinnitada et tubli 85 protsenti külastajatest olid pensionärid. Ülejäänud 15 protsenti jagunesid lapsevankreid lükkavate noorte emmede ja ilmselt reedeti töölt vaba päeva omavate keskealiste prouade vahel.

Mingit tunglemist ei toimunud, inimesed kulgesid niisama uimeldes mööda lettidevahelisi käike. Näppisid siit kaupa ja nokkisid sealt. Kuigi kauplejaid jagus ka Lauluväljaku teisele ja kolmandale korrusele, siis suurem osa ostjatest-uudistajatest nii kõrgele siiski ei jõudnud, kui sealseid müüjaid uskuda. Käisin ka ise vahepeal vaatamas, kuidas mujal äri käib, ja tõepoolest, ülemised korrused olid külastajate poolest üsna hõredad. Ainsad, kes reedel (ja etteruttavalt öeldes – ka järgnevatel päevadel) silmnähtavalt hästi müüsid, olid toidukaupadega kauplejad. Nendel olid kogu aeg käed-jalad tööd täis. Pensionär ostab ikka enne tüki soodushinnaga sinki kui läikivate värvidega prossi rinda. Ei saa seda talle pahaks panna.

Uudistajaid käis ka meie laua ees küll, kes seisma jäid ja tähelepanelikult mu ehteid uurima hakkasid. Au ja kiitust sain ohtralt, aga nagu ütleb minu üks sõber, samuti käsitöökaupmees – ega laigid ei toida. Märkimisväärne osa prouadest, kellega müügijuttu alustasin, teatasid, et teevad ise käsitööd mingites ringides / õpitubades / hobikorras. Ülejäänud rapustasid lihtsalt leebe naeratusega pead ja purjetasid edasi vorstileti suunas.

Kuna ostjaid sellest rahvast ilmselgelt ei olnud, siis saime Sigritiga kordamööda teha pikemaid uurimisretki teiste müüjate manu. Täheldasin, et pakutavate kaupade sortiment ja tootevalik oli kordades parem ja huvitavam kui Mardilaadal nähtu. Ja seda mitte mujalt (Lätist, Leedust, Venemaalt jms) tulnud müüjate arvelt, vaid üleüldiselt.

Kohutavalt palju müüdi igasuguseid ehteid, mis tähendab, et konkurents minu jaoks oli ülikõva. See, et minu tehtud asjad olid ilmselgelt ainulaadsed ja kellelgi teisel selliseid polnud, et omanud tähtsust.

Suur osa kulinamüüjatest kauples kõige lihtsamate kõrvarõngaste ja ühetaoliste kameestiilis ehetega ning tõeliste või vähem tõeliste poolvääriskividega, aga oli ka erandeid, mis oma isikupära ja uudsusega mulle silma jäid. Päeva lõpuks olin müünud tervelt ühe prossi, aga näinud see-eest palju ilusat ja huvitavat. Võetud oli ka mõned visiitkaardid.

Teine päev: laigid ei toida

Kuna esimene päev läks nii nagu ta läks, siis panime oma lootused-ootused pigem laupäevale, kus inimesi kindlasti rohkem ja ostjaid seega siis ka.

Pealegi oli meil nüüd korralik valgustus, mille naabrimees lubadust pidades kaasa oli võtnud, ning leti ümber põles kutsuvalt eelmise päeva katkiste lampide vastu vahetatud siniste elektriküünalde rida. Korraldajad olid eelmisel päeval rikki läinud gaasipõleti korda teinud ning see õhkas ka päris mõnusat sooja.

Inimeste osas oli meil õigus – neid oli teisel päeval tõesti kordades rohkem ja hoopis teine segment: pered, keskealised paarikesed, sekka hulganisti turiste. Rahvast oli palju, vahekäigud olid uudistajatest umbes nii meil telgis kui ka majas kõikidel korrustel. Sees olid kitsad lettide vahed inimesi nii tihkelt täis, et kohati polnud ruumi liikuda. Inimesed kisti massiga kaasa, polnud võimalik peatuda ja süveneda. Meil telgis oli samuti rahvast murdu, aga ostjaid... endiselt vähe.

Toidukaupmeestel muidugi olid käed-jalad jätkuvalt tööd täis. Teise päeva lõpuks olin müünud jälle tervelt ühe prossi ja saanud ühe konkreetse tellimuse. Visiitkaarte oli võetud ohtralt.

Sigrit müüs mütsi.

Kui ma ütleksin, et meeleolu oli jätkuvalt optimistlik ja lootusrikas, siis ma valetaksin. Seepärast olen siinkohal aus ja ütlen otse välja – olin väga pettunud. Mitte, et me oma eksperimendi alguses oleks oodanud, et asjad meil iga hinna eest käest rabatakse, aga nii kehva tulemust ei osanud me ka oodata. Asjaolu, et kõik ümberkaudsed müüjad (kes meist oluliselt rohkem kogemusi omasid) nagu ühest suust kinnitasid, et ongi arusaamatutel põhjustel täiesti kohutavalt kehv müük, ei teinud meie meeleolu paremaks. Kui mul hammas valutab ja naaber ütleb, et temal on ka varvas kohutavalt valus, siis ei tee see minu hambavalu teps mitte väiksemaks...

Eriti lõikavalt käis selline ikaldus minu käsitööego pihta. Olin küll kõrvalsaalides vaatamas käies paaril korral ennast mõttelt tabanud, et issand, kui ilusaid asju inimesed ikkagi teevad, mida mina siin üldse soperdan, aga peletasin need kohe peast välja ja veensin ennast, et mul on lihtsalt teistsugused asjad ja see, et keegi teeb midagi muud, mida ma siiralt imetlen ja heas mõttes kadestan, ei tähenda veel kaugeltki, et minu enda tehtud asjad halvad on.

Aga selline hale müügiedu(tus) tõi needsamad mõtted jälle pähe tagasi ja ma tõsimeeli pidasin endamisi aru, kas ma oma oskusi ja võimeid mitte üle ei hinda. Kuidas on võimalik, et mitte keegi minu asju ei soovi? Ütlesin juba Sigritile ka, et kaalun tõsiselt käesoleva hobi vahetamist mõne aja- ja ressursisäästlikuma variandi vastu, näiteks hakkan koguma kuulsate inimeste hingeõhku või tühje kempsupaberirulle. Sigrit kaalus allesjäänud mütside annetamist heategevusele.

Samuti heietas ta pühapäeva osas allaandmismõtteid ja kaalus, kas üldse kohale tulla. Mina ikkagi mõtlesin, et kui juba on tuldud, siis käin selle Kolgata tee lõpuni. Alla ei anna.

Pealegi oli meil, kui olematu müügitegevus välja arvata, tegelikult päris lõbus. Sigrit sai enda tuttavatele vastu jõule kõik vajalikud kingitused ostetud, mina käisin samuti kõrvalsaalides ostuplaane veeretamas. Naaberlettide müüjad olid vahvad ja me sõbrunesime nendega üha enam. Tekkis selline väike kommuuni- või ühise asja ajamise küünarnukitunne.

Kolmas päev: kuradi külm on

Pühapäeva osas, nii nagu ma juba ütlesin, meil enam mingeid erilisi lootusi ei olnud. Öösel oli kõvasti külmakraade olnud ja kui me hommikul veidi enne kella kümmet telki jõudsime, siis leidsime, et ikka jõhkralt külm on. Kui eelmistel päevadel kannatas veel pool päeva kampsunite väel olla ja alles teises pooles tuli mantel peale tõmmata, siis nüüd oli nii külm, et ei hakanud mantlit isegi eest lahti nööpima. Gaasikütjad pandi küll huugama, aga telk oli suur ja kõrge, kuniks see kord soojeneb.

Mina leidsin kotipõhjast kolm ööseks telki jäetud ja nüüdseks külmavõetud banaani. Toidu mõttes täiesti surnd... kutud...

Rahvast oli vähem kui laupäeval, aga siiski piisavalt. Enamik müüjaid oli sama meelt, et ega viimasel päeval enam midagi olulist ja kassarekordeid purustavat ei toimu. Vastaslaua lihamüüjatel oli päris pikalt jõudehetki, mil nad ka mahti said teiste lettide manu käia ja kaupa vaadata.

Andsime korduvalt panuse kohaliku hõõgveinimüüja päevakassasse, aga ei olnud abiks seegi. Just siis, kui hingeõhk enam ei auranud, selgus, et täisvõimsusel huugavad gaasiahjud on telgis oleva külma õhu lae alla puhunud, kus see igavusest kondenseerus ja hakkas nüüd tihedate piiskadena tagasi alla kukkuma. Kuna tilk ei vali, kuhu langeda, siis kukkus suurem hulk nendest kauplejate müügilettidele. Minul vedas, ainult mõned kartongist ehtealused said pihta ja mul õnnestus need kohe ära kuivatada, aga Sigriti lauapoolel muutis tihe vihm ikka terve mütsirea niiskeks. Ikalduse tulemus –gaasisoojendajad pandi seisma ja küte lülitati välja. Piisapilved jõllitasid endiselt kurjakuulutavalt telgilaes ja varitsesid kohta, kuhu maanduda.

Hingeõhk hakkas peatselt uuesti aurama, käed olid külmast kohmetunud ja ainukeseks võimaluseks sügavkülmumist vältida oli kordamööda köetavas majapooles soojas käia. Seal valitses muidugi täielik troopika, müüjad seisid lühikeste varrukatega pluuside väel ja ei olnud telgis valitsevast jääajast kuulnudki.

Irma ehetelett / Irma Estra erakogu Foto: Irma Estri erakogu

Raiskasime jälle rohkem raha, kui teenisime, ehk et Sigrit leidis endale veel mõned vajalikud kingitused, mina ei suutnud oma puiduarmastust taltsutada ja ostsin endale tundmatust puust ilusa prossi. Puidust lõikelauda, mida ma ka silmadega söömas käisin, enam kahjuks eest ei leidnud. See oli ära ostetud. Aga pidasin juba tegijatega läbirääkimisi, teen nendega hiljem kaupa.

Käisin uurimas, kuidas mu teistel tuttavatel ja vähemtuttavatel müüjatel on läinud ja hea meel oli kuulda et minu lemmik Siidiussi Kambrike oli oma tulemustega väga rahul ja hea sõber Merle oma Emma-Elfriide kübaratega oli ka päris hästi kaubelnud. Vähemalt kellelgi läks hästi ja see on tore.

Kuigi mess kestis ametlikult kella kuueni õhtul, pakkis enamik kauplejaid oma asjad juba tunni jagu varem kokku. Ei jäänud minagi enam imesid ootama ja panin kella viieks poe kinni. Sigrit oli juba varem lahkunud.

Olin viimasel päeval müünud kaks prossi, ühe kaelakee ja ühe käevõru. Võetud oli hunnik visiitkaarte, millest päris mitme korral ma usun, et minuga võetakse ehk päriselt ka hiljem ühendust.

Sigrit müüs kaks mütsi. Või kolm?

Kui neid kolme päeva nüüd tagantjärele analüüsida ja mõelda, mis võis olla selle ebaedu põhjuseks, siis ega ei oskagi mingeid ilmselgeid põhjuseid välja tuua, miks meil nii läks.

Võib-olla oli küsimus selles, et ehtemüüjaid oli nii palju ja inimesed käisidki enne läbi majas olevad müügiletid ning alles siis jõudsid minu juurde?

Võib-olla oli küsimus selles – nagu Sigrit ütleb –, et sihtgrupp oli vale. Sellistel käistööüritustel, kui nüüd lähtuda vaatlustulemustest, käib suuresti siiski niisugune seltskond, kes suuremal või vähemal määral ka ise käsitööd teeb. Proovi sa siis eskimole jääd maha müüa...

Võib-olla oli küsimus selles, et niisuguseid üritusi on enne jõule väga palju – alles oli Mardilaat, nüüd Käsitöömessiga samal ajal toimus laupäeval ja pühapäeval EKA käsitöölaat, lisaks igasugused väiksemad sündmused kaubanduskeskustes ja mujal. Raekoja platsi jõulumüügist rääkimata....

Võib-olla oli küsimus selles, et me olime liiga toidumüüjate juures ja kui inimene näeb toitu, siis ta enam muud ei märka. Maslow' püramiid, teate küll....

Võib-olla oli küsimus selles, et ma olen kehv müüja, nagu mulle mingil hetkel selgeks püüti teha...

Aga võib-olla polnud lihtsalt meie päev...

Igatahes oli kogemusena huvitav ja ma sain ikkagi oma arvamusele, et iga kingsepp jäägu ikka omade liistude juurde, kindla tõendi. Ei ole minust hulgitoodete ja anonüümsetele ostjatele valmistatud asjade müüjat. Jään oma pärisinimesi ootama.

Aga mul on hea meel uute sõprade üle ja ma loodan, et neil, kes seda tööd oma päristööna ja elatise teenimisena peavad tegema, läheb edaspidi veelgi paremini. Hoian neile pöialt.

Ja hakkan nüüd üle pika aja vahelduseks midagi iseendale valmistama.