Kümme pöörast lapsendamislugu otse elust
2. detsember 2016, 14:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saladuste jagamise keskkonnas Whisper räägivad inimesed, kuidas on adopteerimine nende elu muutnud.
«Mu vennapoeg on kõige nunnum laps maailmas. Ta ütleb, et ma olen tema lemmiktädi. Minu saladus? Mu vend ja tema naine adopteerisid ta neli aastat tagasi. Mina olen tema bioloogiline ema.»
«Inimesed ütlevad mulle pidevalt, et ma näen väga oma vanemate moodi välja. Ma ei tea kunagi, mida neile vastata, sest ma olen adopteeritud.»
«Ma tätoveerisin oma perekonnanime enda seljale. Mõni kuu tagasi sain teada, et olen lapsendatud, aga ma ei kahetse oma otsust sekundikski. See on minu tõelise perekonna nimi.»
«Ma ei teadnud, et ma olen lapsendatud, kuni ma oma vanemate ees kapist välja tulin. Nad saatsid mind tagasi kasuperesüsteemi.»
«Mu nelja-aastane tütar ei tea, et ta on lapsendatud, kuna ta ema oli metamfetamiininarkar, kes teda ei tahtnud.»
«Ma olen lapsendatud ja ma avastasin, et ma sündisin tänu intsestile. Keegi ei saa seda kunagi teada ning ma viin selle saladuse endaga hauda kaasa.»
«Ma värvin iga paari nädala tagant juukseid, et mu poeg aru ei saaks, et ta on lapsendatud.»
«Minu vanavanemad adopteerisid mind ning esitlesid end terve elu mu vanemate pähe. Mulle õpetati, et minu bioloogiline ema on tegelikult mu õde. Hiljaaegu sain ma teada, et nii kasvatati ka sarimõrvar Ted Bundyt.»
«Minu adopteeritud tütar ei tea, et ma olen tegelikult tema onu, mitte tema isa, ja et ma adopteerisin ta pärast seda, kui tema vanemad autoõnnetuses hukkusid.»
«Ma sain täna teada, et mu kadunud abikaasal on laps, kes adopteeriti, kuna tema ema on narkomaan, kes ei saa tema kasvatamisega hakkama. Mu pojal on õde ning minu maailm on tagurpidi pööratud. Mida ma teen?»