Maarja Kupits: miks ma ei poolda naiste kaitseväeteenistust

Ajateenijad. Foto: Tiit Loim / Valgamaalane

Karta on, et seekordne kolumn ei tee mind just ülearu populaarseks. Seega ütlen kohe ära, et ma armastan oma kodumaad ja hoolin selle käekäigust. Kes siit mingit võõrvõimu-ihalust või riigivastasust välja lugema peaks, on selle paraku sinna ise juurde mõelnud. See aga ei muuda mu arvamust sõjapidamise ja kaitseväeteenistuse teemal ja seda eriti naiste kontekstis. 

Aga alustame veidi kaugemalt. Terve oma noore täiskasvanuea elasin usus, et kui peaks tekkima vajadus oma riiki relvaga kaitsta, siis ei ole sool tähtsust – kui tuleb minna, siis tuleb minna, nii ka mina. Ma ei olnud mingi militaarhull, aga selline vaikne, passiivne veendumus mul tõepoolest oli... kuni ma sain lapse. Siis juhtus umbes selline asi:

Ehk käis kõva pauk, kõik läks valgeks ja seejärel pisikeseks täpiks, kuni seegi kadus ja jäi vaid pimedus, kus sees pidin hakkama otsast peale välja mõtlema, kes ma olen ja millises maailmas ma elan. Selle käigus on tõsise uuenduskuuri läbinud mitmed arusaamad, milles enne nii väga kindel olin. See on olnud keeruline ja valus protsess ja kõige parem osa on see, et see ei ole veel lõppenud. Igatahes olen muuhulgas hakanud kõiki inimesi nägema kellegi teise lastena. Kellegi, mis siis, et kellegi teise, kallistatud ja armastatud väikeste poiste ja tüdrukutena.

See laieneb universaalselt kõigile, nii headele kui halbadele inimestele, ja ka neile, kes lugematutes sõdades võidelnud ja omakorda kellegi kolmanda lapsi tapnud on. Nende hulgas on isegi tiitlitega sõjakangelased, kellest paljud kohtusid nendega, kelle eest nad vormiliselt võitlesid ja langesid, esimest korda alles männist kuue vahel. Väga kangelaslik...

Vastupanu võiduka lõpuni

Lugesin hiljuti ühe raamatu arvustust. See raamat rääkis sõjast läbi naise silmade ja seda lugedes ma nutsin, nagu pole ammu nutnud. Selles lühikeses arvustuseski oli suudetud nii kontsentreeritult edasi anda sõja absoluutset mõttetust ja sellega tekitatavat valu, et seda oli füüsiliselt raske taluda.

See mõttetuse määr laieneb minu silmis kerge vaevaga edasi ka kaitseväeteenistusele. Antagu mulle andeks, ent Eesti-suguse riigi kaitsevägi ei tundu maailma mastaabis just arvestatava jõuna. Kindlasti on inimesi, kes päriselt usuvad, et kui me ikka oma kõik kolm tanki vaindlasele vastu saadame, suudame vähemalt kuni välismaa heasoovijate appitulekuni vastu pidada, ent mina pole kahjuks üks neist.

Lisaks on välismaa heasoovijate appitulek minu silmis äärmiselt kaheldav olenemata sellest, et «nad ju peavad». Palju asju on sellised, mida peab, aga kõik suudavad nimetada vähemalt üht, mida sellegipoolest ei tehta. Ja ma pole kindel, et ma seda appitulekut tahakski. Ma ei tahaks, et mu armas kodumaa sõjatandrina maatasa trambitaks ja paljaks põletataks, nii et siin kolme inimpõlve jooksul muruliblegi maast ei tõuseks. Nii et osa minust – ja üha suuremaks see osa kasvab – mõtleb, et kui juba võtma tullakse, siis... võetagu vähemalt rahulikult.

Lihtsa inimese lihtsad soovid

Sealjuures mulle näib, et päris suur osa naisi, eriti emasid, on minuga tegelikult selles osas ühel meelel. Kodumaa eest surra võib olla ilus ja üllas surm, ent vaevalt need sõjasangarite emad seda nii näevad. Nemad näevad paljude naiste lapsi, kes end mingite kolmandate isikute luulude pärast ohverdavad. Sest paljukest praeguse tehnoloogia juures suure sõja puhkemiseks vaja ongi? Paari teatud isikuomadustega inimest teatud ametipositsioonidel, ja inimkonna liivakell võibki viimast korda tühjaks voolama hakata. Meie kolmest tankist sõltub päriselus ikka väga vähe.

Seega on mõistetav, et naised kui elu loojad tajuvad enamasti igasuguse sõjapidamise mõttetust eriti teravalt ega soovi end selle jamaga siduda. On vana nali, et kui kõiki riike juhiksid naised, ei oleks maailmas sõdu, vaid hunnik riike, kes solvunult üksteisega ei räägiks. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minule tundub väike ignoreerimiskaristus palju ahvatlevam kui 9 grammi tina (või väike lühimaarakett?) vabalt valitud suunas.

Nagu ma ütlesin – populaarsust see kirjatükk mulle ilmselt ei too. Ma olen teadlik, et mõnedes ringkondades peetakse mind kardetavasti edaspidi rumalaks («Mida ta seletab? Kolm tanki! Meil ei ole ju kolme tanki! Meie kaitsevägi on väga võimekas!») ja/või vaenulikuks nahahoidjaks. Ma rõhutan, et ma armastan oma kodumaad ja hoolin selle käekäigust. Aated, kangelased, isamaa ja õilishinged – kõik on tõesti väga kena, aga mitte päris nii kena kui oma voodis mänguoravaga veel viimaseid une-eelseid maadlusheitlusi pidav pisipoiss. Tahaks lihtsalt elada, palun. Nagu väga paljud teisedki meiesugused.