Grete Tammoja: mitte ainult suurerinnalistel pole elu keerukas!

Foto: Matthew Cole / PantherMedia / Scanpix

Lugesin mõni aeg tagasi kolumni, kus pajatati elust suurte rindadega ning seetõttu ette tulevatest probleemidest. Lugesin ja tundsin, et suudan samastuda. Mitte küll päris otseses mõttes, kuna mind ennast just eriliselt suure partiiga õnnistatud ei ole, kuid ühe teise kahetsusväärselt äärmusliku füüsilise omadusega siiski. 

Ma olen üpriski alamõõduline ning seda kahjuks mitte vööümbermõõdu poole pealt, vaid hoopis pikkuselt. Tuleb tõdeda, et ega see lühikeste inimeste elu just lust ja lillepidu pole ning on ka meil hulgaliselt igapäevaseid heitlusi, millega tuleb lihtsalt elama õppida. Lisaks pean ilmselt leppima ka sellega, et kui suurt rinnapartiid tihtipeale imetletakse või lausa kadestatakse, siis minu mõõtudesse keegi ilmselt vabatahtlikult kahaneda ei sooviks.

End seksikana tunda on keeruline

Armas ja nunnu tunduvad olevat ainsad komplimendid, mida mulle läbi aastate pidevalt öeldud on. Jah, iseenesest ju toredad sõnakesed, kuid lühikeste inimeste puhul tunduvad need olevat ainsad omadussõnad, mida kasutada osatakse. See on aga kergelt öelda tiba ärritav, kuna täiskasvanud naine ei taha olla järjepidevalt ninnu-nännu-nunnu, vaid soovib end aeg-ajalt ka kauni või seksikana tunda.

Tõsi, ma ei pruugi küll eriti tihti liibuvas kleidis ning kontsakingades ringi patseerida, kuid kui on näha, et ma olen end veidi üles löönud, siis oleks tore kuulda mõnd vähe erilisemat kommentaari kui armas. Eriti seetõttu, et pole just lihtne end täiskasvanuliku ja ilusana tunda, kui enda normaalpikkuses sõbrannade kõrval näen ma üldiselt välja nagu väike laps, kes on salaja ema kapi kallal käinud.

Kõrged riiulid, mu vihavaenlased!

Kõrgele paigutatud asjadeni küündimine on kergelt öeldes keeruline. Poes käies on ülemised riiulid enamasti minu käeulatusest täielikult väljas, mistõttu pean ma kas kelleltki abi küsima või kuidagi hüpeldes ja ronides üritama end piisavalt kõrgele vinnata, et vajaminev kraam iseseisvalt kätte saada. Küsija suu pihta küll üldiselt ei lööda, kuid tegelikkuses olen nii mõnelgi korral saanud kaasostlejate käest kuulda paar vängemat sõna, kuna neil on kiire ja mina julgesin nende poodlemist oma abipalvega segada.

Teoreetiliselt on alati võimalus pöörduda ka mõne müüja poole, kuid ausõna, niipea, kui mul on abi vaja, siis tunduvad kõik töötajad olevat justkui õhku haihtunud. Hea küll, tegelikult ma ei eeldagi, et iga poekülastaja nägemiskauguses peaks igal ajahetkel viibima klienditeenindaja, kes mind vajadusel sekundi pealt abistama oleks valmis. Ilmselgelt on neil ka vaja tööd teha ning mitte alaliselt kliente jälitada. Üldiselt mõningase ringitiirutamise järel ma mõne töötaja ka leian, kuid see ahvi moodi riiuli ees karglemine kipub tihtipeale olema märksa kiirem ja tõhusam.

Riiete leidmine on õudusunenägu

Hästi istuvaid riideid leida on peaaegu võimatu. Üldiselt võiksid riided olla parajad nii pikkuselt kui laiuselt, kuid mina lepin tavaliselt ka sellega, kui täidetud on vaid üks kriteerium. Enamik mu pükse... hea küll, tegelikult ilmselt kõik mu püksid on mulle pikad. Seda eelkõige seetõttu, et mulle pikkuse poolest parajad püksid on üldjuhul mõeldud kas ebaloomulikult väikese puusaümbermõõduga naistele või hoopis lastele, mistõttu võin ma nendesse mahtumisest vaid unistada, samas kui paar numbrit suuremaid pükse võiksin ma hea tahtmise korral ka sipukatena kasutada.

Samuti ei ole ma enda pikkuse juures ka kõige parema tahtmise juures võimeline välja kandma enamikku viimase aja moetrende, olgu selleks siis kaunid maksikleidid või moekad nabapluusid. Mida spetsiifilisem lõige, seda tõenäolisem, et kandja võiks olla pikk ja sihvakas. Mina jään aga oma liigpikkades teksades ja lohvakates T-särkides neid kadedusega kõrvalt vaatama.

Dokument peab alati kaasas olema

Vahet ei ole, kas tahan sõpradega klubisse minna või endale õhtuks poest ühe veini osta. Ilma dokumendita hakkama ei saa. Mul on meeles vaid mõned üksikud korrad, kus ma pole pidanud enda vanust tõendama ning ka nendel juhtudel on klienditeenindaja mind üldiselt üsna kahtlustava ilmega jõllitanud.

Hea küll, ma ju täitsa mõistan, et ma võin väljanägemise poolest ka enamikule varateismelistele alla jääda ja dokumendi näitamise vastu ei ole mul ausalt öeldes midagi. Küll aga on jube ärritav, kui mult lihtsalt üleolevalt ja valjuhäälselt uuritakse, et kas mul näiteks vägijoogi ostmiseks vanust ikka on piisavalt. Minupoolse jaatava vastusega üldiselt miskipärast rahule ei jääda, mistõttu olen ebameeldivast olukorrast pääsemiseks ID-kaardi tavaliselt omaalgatuslikult letti löönud. Selline kõrk suhtumine on küll tüütu, kuid kui pole just soovi iga kord müüjaga viisakusnormide üle sõnelema jääda, siis on lihtsam lihtsalt ise tsiviilselt käituda ja dokument käepärast hoida.

Pole halba ilma heata

Näitamaks, et see lühikeste elu päris rist ja viletsus nüüd ka ei ole, toon välja ka mõned positiivsed küljed. Lennuki, bussi, trammi, rongi, auto või ükskõik millise transpordivahendiga sõitmine on alati mugav. Mu jalad on lihtsalt nii lühikesed, et üldiselt õnnestub mul neid ka äärmiselt kitsastes oludes mõnusalt välja sirutada. Ma ei pea kunagi muretsema, et kontsakingi kandes kogemata enda kaaslasest pikemaks sirgun. Keegi ei küsi mult kunagi asjade tassimisel abi... ja selle vastu pole mul ausalt öeldes midagi. Fotodel saan ma üldiselt esireas särada. Samuti lubatakse mind kontsertidel tavaliselt hea meelega esiritta, kuna ma ei häiri sellega kellegi teise vaadet. Lisaks kõigele kiputakse mind tihtipeale alahindama ning olgem ausad, kellele meist ei meeldi ootusi ületada. Nii et jah, üldiselt tuleb vist leppida, et pole halba ilma heata.