Identiteet nimelt tuginebki kindlatele arusaamadele elust ja selle erinevatest valdkondadest, lubamata uuel infol oma pikalt ehitatud taustsüsteemi kuidagi kahjustada. Ühiskond väidab isegi, et kindlate uskumustega inimesed on palju tasakaalukamad, kui need, kes ühelt õielt teisele hüpates oma kontseptsioone kardinaalselt muudavad. Kas see on aga ka tegelikkuses nii?
2004. aastal väitis Barack Obama kindlakäeliselt, et on geiabielude vastane. Paar aastat hiljem aga muutis ta oma arvamust, öeldes avalikkusele, et kõik inimesed peaksid omama õigust armastust ka ametlikult väljendada. Kuigi antud näide on ilmselgelt poliitiliselt manipulatiivse ja omakasupüüdliku mõjutusega, on palju inimesi, kes oma mõtetes ja arusaamades 180 kraadise pöörde teevad. Ja mitte ainult üks kord oma elus.
Kas sul endal pole näiteks kogemusi sellega, kuidas sa ühel hetkel sajaprotsendiliseks teatud mõtteviisi kannad ning järgmisel hetkel ei suuda ära imestada, kuidas sa said eelnevalt midagi nii rumalat mõelda? Või siis olid sa kunagi täielikult kindel, et sinust saab kirjanik, kuid nüüd tegeled hoopis käsitöö müügiga? Kinni jäädes oma mineviku ja «vana mina» ootustesse ja ettekujutlustesse, ei liigu me muutustega kaasa ning stagneerume kivi kombel igavikulisse paigalseisu. Nimelt saab «vana mina» eksisteerida vaid minevikus ning temaga koos peaksid kaduma ka kõik kardinaalsed kinnisideed - selleks, et uus ja huvitav sündida saaks.
Kui palju on inimesi, kes iga hinna eest oma tõdemuste nimel sõdida soovivad? Neid leiab nii tigedate internetikommentaatoritena kui ka igapäevaelus kõigi näol, kel iga su arvamuse peale midagi isiklikust mõttevarnast öelda on. Ja katsu sa neile siis vastu vaielda - siis asub «rünnatud» ego end vihasena kaitsma. Kurb tõsiasi on aga see, et me kõik usume sisimas, et meil ainsana on õigus ning selle asemel, et säilitada neutraalset meelt, muigame omaette teiste rumaluse üle.