/nginx/o/2016/11/30/6127513t1hbcf6.jpg)
Ükskõik, kui väga seda tahta, ei ole võimalik elada maailmas üksinda. Isegi mitte siin, hajaasustusega Eestis. Inimestega pean ma suhtlema pidevalt nii tööasjus kui sotsiaalseid kohustusi täites ja üldiselt see isegi meeldib mulle. Ma ikka olen introvert. Ainult et, kuidas ma saan kindel olla, et need meeldivad inimesed mu ümber ei ole psühhopaadid, ohtlikud või maakeeli lihtsalt jobud?
Eile jõudis meediast läbi käia mitu uudist, mis panid kõik mind uuesti veenduma faktis, et ma olen ümbritsetud maniakkidest. CNN vahendas, et Houstoni lennuväljal oli suvaline reisija poole sõidu pealt lennuki avariiukse lahti teinud ning välja hüpanud! Radaris näidati Eesti ärinaisi, kes lihtsalt niisama üksteise firmasid kaaperdavad, ning, mis peamine, Postimees tõi minuni teadmise Antonist.
Anton on siis see uus moodsa maailma pahalane, kes on aastaid naisi Eesti ööklubidest üles korjanud ja neile meelega oma HIV-d edasi andnud. Praeguseks on Anton õnneks trellide taga ja ma loodan, et ta jääb sinna kauaks, aga ometi ei tunne ma end eriti turvaliselt.
Jah, pole vaja igaühega ööklubist koju minna, kuigi juhtub ka paremates peredes. Jah, tuleb alati, eriti ööklubist leitud meestega kasutada kondoomi, kuid ka sellest mööda hiilimine juhtub ka paremates peredes. Pealegi, kuigi kondoome peaks meie kõigi käekotid pilgeni täis olema, ei saa ikkagi neid Antoni ohvreid süüdistada, sest see oleks, noh, ohvrite süüdistamine.
Kondoomid, pipragaasid ja taustauuringu tegemine aitavad mind ikkagi ainult teatud piirini, sealt edasi olen oma heas usus üksi keset sõgedate merd.
Kõige hullem on, et suguhaiguse-Antoni pilti vaadates jäin mõtlema sellele, kui kena ja normaalne ta välja näeb. Ma ei mõtle seda, et ta paistab terve inimesena, vaid ta paistab toredana. Ilmselt on tal ka pika naiste ärarääkimise staažiga tekkinud korralik valvesarm ja ma ei saaks üldse välistada, et oleksin temaga klubis kohtudes pikemalt suhtlema jäänud.
Heas usus keset sõgedate merd
Aga kui palju üldse paistab välja see, mis on tegelikult sinu ligimese peas? See naaber, kes kunagi pesunöörilt mu intiimriiete varastamisega vahele jäi, oli alati hoovis teretades nii ontlik. Ka ei oleks ma osanud hulluks pidada autojuhti, kes sõidujagamise ajal mind oma metsamajja meelitada püüdis. Kas ei ole see mitte kohutav, et me ei saa välisel vaatlusel peaaegu mitte midagi võõraste kohta öelda ja peame neid, oo õudust, usaldama?
Olen viimasel ajal nii mõnegi kohtinguäpis leitud mehega suhtlema hakanud ja kuigi püüan ikka enne päris elus kokku saamist võimalikult palju nende kohta teada saada, on see võõrastega suhtlemine üks korralik peavalu. Jah, enamjaolt tuleb välja, et nad on igavad, abielus või niisama veidrad. Ning jah, loomulikult on toredaid inimesi isegi interneti tutvumisportaalides, aga ometi tundub just täna võõrastega suhtlemine hirmuäratav.
Kuidas ma peaks uskuma, et mees, kes on mõned päevad suutnud viisakat internetivestlust üleval hoida, ei osutu maniakiks, vägistajaks, psühhopaadiks, kui ma ei suuda isegi sellesse uskuda, et ujulas mu kõrvalrajal krooliv tüüp ei pissi kasvõi natukene sooja vette? Nagu ütlevad anarhismi vastased: ilma politseita maailm ei ole lihtsalt võimalik, kuni me ei saa usaldada, et enne meid bensiinijaama tualetti külastanud inimene seal korralikult vett laseks.
Kuid ega nii ka elada ei saa, et üldse inimestega ei suhtle ega kohtu. Ma lihtsalt pean usaldama oma koristajat ning lootma, et ta ei kasuta mu korterivõtmeid kurjasti ära. Ma lihtsalt pean eeldama, et võõras linnas peatatud taksojuht ei taha muud kui mind turvaliselt hotelli toimetada. Ning, jah, ma pean ka seda lootma, et järgmine mees, kellega kohvikusse lähen või ööklubis kohtun, ei osutu Antoni mõttekaaslaseks.
Kondoomid, pipragaasid ja taustauuringu tegemine aitavad mind ikkagi ainult teatud piirini, sealt edasi olen oma heas usus üksi keset sõgedate merd. Vähemalt saan end lohutada sellega, et ilmselt on enamus inimestel minu ees sama suur hirm. Öeldakse, et julgus on see, kui tunnistad oma hirmu, aga tegutsed sellest hoolimata. Noh, mina arvan, et nii võib öelda kogu elu kohta.