Heidi Ruul: manipuleerimise meistriklass ehk kuradile kõik susserdajad!

Heidi Ruul Foto: Marit Kuusk

Fakt: igale inimesele meeldib saada just seda, mida ta just parasjagu tahab. Ka fakt: alati pole see võimalik. Või siiski? Äkki viib räige manipulatsioon sihile? 

Ma olen praegu üdini kuri ja seda imekombel sugugi mitte terve maailma peale, vaid inimeste peale, kes ei mõista muud teha, kui kuskil lavakardina taga keskmisest õrnemate niitide sikutamisega tegeleda. Ma ei pane reeglina kunagi kellelegi ega millelegi kätt ette ega lase end igasuguste pudinate kommentaaridest heidutada, aga alates hetkest, kui absoluutselt võõra inimese lauslollus mind või mulle kalleid inimesi mõjutama hakkab, läheb asi pagana kurjaks. Päriselt, ilma igasuguse naljata.

Mulle tundub, et manipuleerimise näol pole tänaseks tegemist pelgalt levinud harrastusega, vaid pigem hakkab asjaarmastajate entusiasmist toituv absurd tasapisi rahvaspordi mõõtmeid võtma. Tegelikult polekski mul sellest ju sooja ega külma, aga kuna murtakse lähedalt, siis tuleb ikka pisut kurja häält teha.

Ma pole elus kasutanud fraasi «Kas teeme nii nagu mina ütlen, või … (täida lünk suvalise ränga karistusega)». Ilmselt ei oska ma sel põhjusel ka isegi mitte aimata, mida või kui palju peab täpselt üks inimene läbi elama, et nii kuradi madalale langeda. Mitte kellelgi pole õigust teiste elu dikteerida, vahet pole, kas tegemist on vanaisaga, kes suitsetamist maha ei jäta, sõbrannaga, kes juba umbes kaheksandat korda petva mehe juurde tagasi läheb või härraga, kellel tegelikult lihtsalt kõigest oksendamiseni on.

Mürgine välja!

Hetkel tahaks tuba, milles aeg seisaks, põhjatut kohvitassi ja piitsa, mis idioodid lähedasest ringist kaugele eemale peletaks. Kõik see oleks manipuleerimise abil kergesti saavutatav, aga no ei oska ja ei taha, pelgalt mõttest hakkab halb, pisut piinlik isegi. Ma ju proovisin end teki alla peita ja natukene kurb olla, aga endal hakkas kuidagi imelik…. Aga äkki, kui oskaks ka nii hästi manipuleerida, siis oleks ikka oma tahtmise saanud? Sellest me ei unista, meie unistused on nii palju ilusamad ja kaugemad – need täituvad vabatahtlikult.

Ma ise olen olnud suhtes, kus mulle eranditult iga päev käske ja keelde jagati. Kas teed nii nagu öeldakse, või juhtub midagi eriti inetut. Tagantjäreletarkus on aga see, et inetu juhtub nii või naa – seda ei saa ära hoida. Ja parem ongi, sest mõnikord pole need hästi olulised asjad pooltki nii tähtsad, kui me ise ehk arvata võime. Ja mida varem see õudus läbi saab, mida varem saadakse tagasi võimalus oma elu üle ise otsustada, seda parem on.

Ehk siis kõik teie, kes te arvate, et manipuleerimine on äge ja tore ja moodne ajaviide või lihtsalt äärmiselt tõhus viis oma õnnetute unelmate täitmiseks, siis minu meelest ei saakski elu ja selles toimuvat enam halvemini mõista.

Minu palve parema homse nimel on, et ärge laske endaga mängida. Mitte kellelgi, mitte kunagi. Ükski inimene, kes teist käpiknukuna kasutab, pole midagi väärt. Teeme sellele lokkavale lollusele lõpu! Elu on ilus asi ja seda peab nautima. Halb välja, hea sisse. Mürgine välja, lennutav sisse. Pidevale stressamisele julmalt tuli otsa ja rahu hingama. Pidulikult kuradile kõik need susijad, kes arvavad, et nemad teavad paremini – ei tea!